Kas eesti keel sureb välja?

Kümme aastat tagasi, kui käisin ülikoolis, ennustas üks meie professoritest, et kui midagi ei muutu ja eesti keelt päästma ei asuta, sureb see aastaks 2020 välja. Tollaste laste lapsed pidid suure tõenäosusega rääkima juba inglise keelt. Keeleteemalised teadusajakirjad kinnitasid sõnavara arengu teemalistes artiklites nagu ühest suust, et inglise keel tungib peale ja toob laene nii soome, vene kui ka saksa keelde. Tendents on üleeuroopaline ja inglise keele pealetungi on peaaegu võimatu peatada. Lehed kirjutavad, et noorte eesti keele oskuse tase on langenud ning et isegi noored emakeeleõpetajad on oma ameti kohta kesised keeleoskajad. Õpetajana näen, et probleem ja oht on olemas.

Nõukaaja suures osas venekeelses keskkonnas kasvades õnnestus suuremal osal eestlastest emakeeleoskus säilitada ning omandada suurem sünnikeele sõnavara, kui on keskmisel tänapäeva noorel inimesel.

On hämmastav, et elades maal, kus ainsaks riigikeeleks on eesti keel, jääb keeleoskus aga üha enam kängu. Tundmata hästi tolleaegset koolisüsteemi ja valitsenud õhkkonda, võin ainult kujutleda, et eesti keele elus hoidmine oli rahvusliku eneseteadliku küsimuse ning vene keele surve all õpiti eesti keelt üsnagi hea meelega ning soov oma keelt ja rahvust säilitada oli alateadlik.

Kuidas see täpselt ka polnud, on tänapäeval lood teisiti. Suur osa inimestest on pettunud Eestis ning  inglisekeelse kultuuri kasvuga tundub eesti keele oskus olevat noorele inimesele tülikaks kohustuseks.

Keskkond, kus lapsed praegusel ajal viibivad, on suures osas ingliskeelne: arvutimängud ja kogu ingliskeelne popkultuur muusika ja filmidega. Ühtpidi on lapse inglise keele õppimine ka vanemate taotlus: hea inglise keele oskus tõotab edukat tulevikku peamiselt ingliskeelses Euroopas. Teisalt on see aga juba paratamatus ja asjade nö loomulik käik, et lapsed harjuvadki mõtlema ja rääkima eesti keeles.

Inglise keel trügib sisse isegi emakeeletundi. Noorema kooliastme õpilaste puhul ei ole enam midagi ebatavalist, et nad emakeeletunnis mõne ingliskeelse lause vahetavad. Rasket eesti keele grammatikat tuupides ja selle käes vaeveldes tekitab võõrkeeleoskus ilmselt üleolekutunde.

Vanemas kooliastmes on õpilased küsinud luba lugeda inglise keeles kohustuslikku kirjandust, öeldes, et raamatud, mis neid huvitavad, on just selles keeles.

Koos rahvusliku uhkuse kadumise ja oma riigis pettumisega on tulnud ka käegalöömine emakeeleoskuse suhtes. Ka riigikeel on muutunud nii mõnelegi õpilasele vastumeelseks ning neile näib mõttetu seda üldse õppida. Sel ei näi olevat tulevikku, pealegi on see nii raske, et tundub ajaraisk sellega oma pead vaevata.

Ühe väikse keele oskamine ja valdamine on aga äärmiselt arendav. Eesti keele õppimine ei teeks kahju ühegi rahvuse esindajale. Tabada väikse kõnelejate arvuga keele struktuuri ja loogikat, jättes meelde hulgaliselt erandeid, on äärmiselt arendav. Ehkki eesti keele grammatikale võib keerukust tõesti ette heita, tuleb sellega vaeva nägemisel toimuv ajugümnastika õpilasele ainult kasuks, arendades tema mõtlemist ja maailmapilti.

Iga keel on omaette maailm. Oskamata eesti keelt  jääme ilma sellest rikkusest, mida just see keel pakub, isegi, kui oskaksime mitut muud keelt. On eriline osata nii huvitavat ja unikaalset, vaid miljoni kõnelejaga keelt.

Ometi on nendest plussidest ilmselt noorel inimesel üsna raske aru saada. Võib-olla oleks mul endalgi raske. Tundub, et eesti keel muutub üha enam üksikute õpilaste erahuviks ning suurem osa inimesi ei pea selle oskamist oluliseks ega vajalikuks.

Ei tahaks siiski uskuda, et keel välja sureb, kuid tõik, et nii mõnegi inimese jaoks on muutunud raskeks end emakeeles väljendada, samal ajal, kui inglise keeles tal probleeme ei ole, on kindlasti ohumärk. Mida väiksemaks jääb noore inimese sõnavara, seda kitsendavama ja ahistavamana ta keelt tajub, kuni tekib soov see koguni kõrvale heita.