Kas ainult halb mees laseb naisel tööle minna?
Minu lugu pealkirjaga "Kas ainult halb ema paneb 1,5-aastase lapse lastehoidu?" küttis omajagu kirgi ja arvamusi oli seinast seina. Kõige rohkem aga panid mind imestama kommentaarid nagu see:
tundub,et natuke oled jah rumal, et üldse sellisel olukorral tekkida lased, et sina pead oma pead lapse ravimite ja koduga seotud kulutustega vaevama pead. jah, tore, kui tahad vahel poes ilma meheta oma raha kulutada, või mone toataime voi padja osta, aga korralik meesterahvas küll ei lubaks naiseraha arvetele kulutada. see ikka sinu raha, et saaksid omale hunterid või didriksoni jope osta;) jata nt ykskord elektriarve maksmata, saadki omale need asjad:) mõtle mis siis aasta peale shopingueelarve oleks.
Selliseid kommentaare, kus ühtäkki oli mees paha, oli veel teisigi. Naise asi olevat lapsega kodus istuda ja mees peab seda võimaldama. Ma ei hakka sellel teemal üldse rääkima, kui palju see mees siis teenima peaks, et mina rahulikult kodus saaksin passida. Ütlen vaid nii palju, et meil on pereettevõte. Tilluke.
Esimesed aastad ei ole lihtsad, see tähendab maksimaalselt tööd minimaalse tasu eest. Rahalise tasu eest. Inimeste positiivne tagasiside on tasu omaette. Kui sa näed, et keegi hindab seda, mida sina oled loonud – et see läheb kellelegi korda, kui töötaja naeratab ja ütleb, et oleme väärt tööandjad – see on tasu, mida ei saa sõnadesse panna. Elektriarveid selle tasu eest aga ei maksa ja poes ei saa selle eest toitu osta.
Aga jätame meie pereelu kõrvale – meie otsuste kallal haugutakse niikuinii, ja tuleme tagasi selle kommentaari juurde, kus naise raha on naise raha, mis peaks kuluma toataimedele, Didriksoni jopele ja Hunteri kummikutele ning ilupatjadele. Mehe rahast peab jätkuma kõige muu jaoks ja üle peab ka jääma, sest üks normaalne mees ju viib oma perekonda ka kinno, teatrisse, muuseumi, reisile, restorani ning teeb üllatusi ja kingitusi.
Kui ta kõike seda ei suuda, on ta mõttetu töllakas, kes tuleks välja vahetada, sest no kuulge: vaid halb mees lubab oma naisel tööl käia ja raha arvete või toidu peale kulutada. Hea mees annab naisele ja lapsele taskuraha, et need saaksid uusi asju ostma minna, sest peale koduste naistetööde on šoppamine ning raha kulutamine ühe normaalse (mitte rumala) naise ainukesed tööd.
Ja siis me imestame, miks tekivad stereotüübid, palgalõhed ja muu selline "naisi alavääristav" suhtumine?! Me jahume mingisugusest võrdõiguslikkusest, aga tahaksime samas olla nagu koduloomad, kes ise millegi pärast muretsema ei pea. Kõik kohustused olgu mehe kanda. Naise töö on ilus olla.
Ei, ma ei ole mingi karvaste kaenlaalustega naisõiguslane, ma lihtsalt olen arvamusel, et paarisuhtes tehakse asju võrdselt. Tehakse võrdselt kodutöid ja makstakse võrdselt arveid. Või noh, maksab see, kel parasjagu raha on, aga mitte nii, et õu mees, mul nüüd saab vanemahüvitis läbi – saad aru, et sa pead nüüd kaks korda rohkem teenima hakkama, sest vastasel juhul pean ma tööle minema ja lapse lasteaeda panema, aga see teeb minust halva ema ja sinust halva abikaasa ning üleüldse peaks ma su välja vahetama, et sa üldse lubad mul tööle minna.
Minu maailmas ei ole selliseid kodulooma tüüpi naisi. On mõtlevad ja tublid, hakkajad naised, kes ei tuleks selle pealegi, et "oma" raha eest vaid ilupatju osta ning juuksuris käia, samal ajal kui mees vaid rügab, et seda kõike lubada. Sest just nii üks hea mees teeb.
Päriselt?
Kui tulla uuesti meie situatsiooni juurde, siis ega see tööle tagasi minek nii lihtne polegi. Ma tean, et minu ametikohta enam ei ole, aga koondada mind ka ei taheta, sest see maksab. Kindlasti pakutakse asemele mingit mõttetut kohta, sest eesmärk on see, et kirjutaksin ise lahkumisavalduse. Olles olnud nii töötaja kui ka tööandja rollis, tean neid asju päris hästi.
Ees on ootamas huvitavad ajad. Pean vist ise endale uue töökoha looma.
