Karusnahk on kellegi teise nahk
Lugenud Rahva hääle provotseerivat artiklit, mis propageeris karusnahkade kandmist ning nende asendamatust külmatõkkena, kerkis mu vererõhk paar pügalat kõrgemale. Sukeldusin hooga kommentaariumisse, suunurgad pühast vihast vahutamas, kuid kirjutanud paar vastust, taipasin, et see teema vajab vastulausena tervet artiklit.
Olen kriitiline, kompromissitu ja küüniline ning mu eesmärgiks on muuta kasvõi ühe inimese suhtumist inimkonna tänuväärsesse eksistentsi, millest mõned proovivad vorpida parasiitlikku eluvormi, mis meie planeeti elust tühjaks kurnab.
Olgu kohe alustuseks välja toodud, et ma pole eriline roheline ega loomakaitsja - olen tavaline keskmine inimene, kes lihtsalt vaatab üle õla tagasi, milline ökoloogiline jalajälg minust maha jääb. Ma ei ole üks nendest, kes autoroolis olles, lõpetanud näkside söömise, laseb elegantse liigutusega küljeklaasi alla ja lubab pakendi vabasse ringlusesse. Pigem olen see, kes korjab prahti auto ukses olevasse panipaika ja selle sealt millalgi tühjendab.
Jah, ma olen inimene, kel on üks või kaks paari nahast kingi ja ma söön liha, kuid ma ei ole selle üle uhke. Ma mõistan, et kasutan iga päev ressursse, mis tulevad meie planeedilt, midagi erilist vastu andmata. Ja ma vaatan suure sallimatusega neid, kes oma tarbimisharjumuste üle veel uhked ka on. Minu silmis on nad lühinägelikud ja parasiitlikud eluvormid ning keskkond saab enam-vähem säilida ainult sel põhjusel, et õnneks ei ole need inimesed enamuses.
Kuna olen pigem teaduseinimene, siis asume faktide kallale, et kogu arvamusloost ei saaks emotsionaalne hala.
Kõige lühinägelikuma avaldusega sai hakkama registeeritud kasutaja, kelle kasutajanime võiks tõlkida "see on lõbus". Tema väitel oleme karusnahkasid kandnud juba 10 000 aastat, seega miks ei võiks seda edasi teha? Olles tausta uurinud, oskan täpsemalt öelda, et maakera rahvaarv on selle ajaga tõusnud 22 korda. Karusloomi kasvatatakse pimedates farmides, millest hiljuti ka Delfis videolugu avaldati. Ainult täiesti kalk inimene võib selle informatsiooni valguses uhkusega öelda, et väitku "loomakaitsjad" mida tahavad, mina kannan karusnahka ja olen rahul nagu miška.
Teine kommentaator tõi välja argumendi, et karusnahkse kasuka võib pärast kandmist rahus mulda matta ja see kõduneb, samas kui naftal põhinevad tooted jäävad keskkonda reostama. Tule taevas appi! Kes sul käseb tehiskiududel põhinevaid tooteid maa sisse matta?! Nendel materjalidel on teistsugune taaskasutustsükkel ning väga vähesed materjalid on taaskasutatavad sama efektiivselt kui plastikud.
Inimkonna ajalukku mahuvad mitmed "suurepärased" saavutused, mille käigus on maamunalt tarbimistuhinas tühise aja jooksul pühitud minema terved liigid. Niimoodi kadusid saja aasta jooksul rändtuviparved, kus võis olla kuni 2 miljardit lindu. Tundub uskumatuna, kuidas on võimalik miljardeid ja miljardeid rändlinde lihtsalt taevast alla lasta, aga ameeriklased said sellega igatahes hakkama.
Joonisfilmis "Jääaeg" pilatakse lennuvõimetut lindu dodot, kes suri välja arbuusi järel vulkaani sukeldudes. Tegelikkus on palju proosalisem. Portugali meresõitjad avastasid selle usaldava ja uudishimuliku loomuga linnu isoleeritud Mauritiuse saarelt ja nottisid viimase isendini söögiks maha.
Praegu on liigirohkuse ja inimese toiduga varustamise tagamiseks ehitatud farmid. Kanaliha on kasulik ja maitsev. Hoiatus: ära loe järgnevat, kui oled nõrganärviline!
Farmi saabuvad linnud on 52-päevased, nad ei osuta erilist vastupanu, kui nad varbaidpidi liinile riputatakse. Mitte seetõttu, et neil puuduks ellujäämisinstinktid, vaid seetõttu, et nad on eridieediga nuumatud 52 päeva jooksul lihakehaks võimalikult suure kaalu juurdekasvuga ja nad ei suuda end korralikult liigutadagi - nende jalad ei suuda keha korralikult kanda.
Esmalt suunatakse nad liinil peadpidi läbi elektriseeritud vee vanni, millest nad saavad elektrišoki, seejärel jookseb liin üle ketassae sarnase noa, mis purustab kaelasooned. Umbes neljandik lindudest viskleb agoonias kuni konksuni, mis neil lõpuks pea eemaldab. Ülejäänude jaoks on elektrišokk piisav.
Kõik selleks, et meie saaksime külmutatud kana poest kätte 2 euroga. Ma ei hakka pikalt lahti seletama vabapidamise alternatiive, sest seda on üheks artikliks liiga palju. Aga mida odavam, seda parem, eks?
Lihtlabased igapäevased tooted nagu juust ja piim tulevad veistelt, kelle bioloogiline eluiga võiks olla 30 aastat. Ometi püsib masstootmises loom elus 3-4 aastat. Miks? Sest kavalate ratsioonidega pannakse loom sööma sisse 5-6 korda rohkem energiat kui ta elutegevuseks vajaks. Kõik selleks, et saada poodi piima hinnaga 50 senti liiter.
Väga lihtsalt öelduna: on olemas piimaveised ja lihaveised. Lihaveistega on asi enamvähem selge, piimaveised liha saamiseks ei sobi, kuna nende lihasmassi juurdekasv ei ole majanduslikult piisavalt tasuv. Et veis igal aastal piima annaks, peab ta ka igal aastal poegima. Pooled vasikatest on emased, nendest saavad uued piimaveised. Nüüd mõtlemisainet suurele ringile: mis saab isastest vastsündinud piimaveise vasikatest? Vabapidamises on olukord veidike parem, kuid ka sellel ei hakkaks pikemalt peatuma.
Ma ei taha öelda, et loomse tarbimisest peaks saama tabu, kuid kindlasti ei ole teiste liikide utiliseerimine midagi, mille üle uhkust tunda. Peaksime olema tänulikud keskkonnale, mis meile mugavat eksistentsi pakub ja suhtuma selle kuritarvitamisse äärmise ettevaatlikkusega. Mina isiklikult olen nõus maksma toidu eest poole rohkem, kui tean, et tootmisloom on kasvanud ja oma produktsioonitsükli läbinud loomalikes tingimustes. Kirjutan meelega "loomalikes", sest "inimlik" on tootmisloomade käitlemise kontekstis sõimusõna.
Meid on saanud väga palju. Optimistlikumad loomakaitsjate vastased ehk siis masstootmise pooldajad on välja arvutanud, et meie planeet mahutaks elama 42 miljardit inimest. Kui nii tõepoolest läheb, siis loodan, et need lisanduvad 35 miljardit tulevad targemad ja võimelisemad nägema jälgi, milliseid iga päev endast maha jätame.
