Karusnaha tootmine ei ole pseudoprobleem
Karusnahavastased armastavad rääkida moeohvritest ehk loomadest, kelle nahka kasutatakse kasukate valmistamiseks. Üldsus on aga arvamusel, et karusnaha vastu protesteerimine on ise lihtsalt üks moevool, mida ei tasu tõsiselt võtta.
Kui mõlema poole argumentidele pilk peale heita, saab kiiresti selgeks, et probleemi selline käsitlus on liigagi kergekäeline. Karusnaha vastastel on välja pakkuda võrdlemisi tõsised argumendid: karusnaha tootmiseks tapetakse tohutul hulgal loomi, keda kasvatatakse ainult nende kasuka pärast spetsiaalsetes karusloomakasvanduses. Elu nendes kasvandustes on tihti väga karm isegi vähenõudlike loomade jaoks.
Üks selline tüüpiline „karusloom” naarits on näiteks looduses üsna erakliku loomuga, elab üksi suurel maa-alal ning veedab enamuse ajast vees. Karusloomakasvanduses topitakse ta aga pisikesse puuri tuhandete teiste seas, kus tal on vaevu ruumi end ümber pöörata.
Loomade toidu sisse lisatakse lahustit, et nende väljaheited otse põrandale tilguksid (hoides sellega ära tüütu kohustuse puure puhastada). Sellistes tingimustes elamine võib loomale suure stressi tekitada, kuid hullem ootab neid muidugi veel ees. Loomade tapmine ei tohi nende kasukat kahjustada, mistõttu surmatakse nad üheaegse elektrilöögiga suhu ja pärakusse või lämmatatakse gaasiga.
Ning isegi kui karusnaha „tootmisega” ei kaasneks loomade julma kohtlemist, oleks nende tapmine kasukate valmistamise nimel siiski lubamatu. Loom on valu tundev olend, kellel on olemas oma psühholoogia ning kuigi loomadel pole inimestega võrdväärset õigust elule, pole nende tapmine õigustatud siiski ka millegi niivõrd tühise nagu kasuka nimel.
Seevastu inimestel, kes leiavad, et see kõik on pseudoprobleem, moenarrus, millega tegelevad noored, kellel pole oma ajaga midagi peale hakata, on siiani õnnestunud välja tulla üksnes klassikaliste loogikavigadega.
Näiteks väidetakse, et karusnaha tegemine on lihtsalt pikaajaline kultuuriline traditsioon, milles mitmed põlvkonnad pole midagi halba näinud. Karusnahkade hukkamõistmine on väga hiljutine nähtus, nii-öelda mingi uuema aja „poliitiline fetišism.”
Kahtlemata ei nõustu keegi, et meil lasub kohustus õigeks pidada kõike, mida on tehtud pika aja vältel ning mille moraalsuses enne pole kaheldud. Sel juhul peaksime aktsepteerima ka orjapidamist, valimisõiguse andmist üksnes meestele jpm.
Üks naeruväärsemaid argumente karusnaha toetamiseks on nii-öelda „külma” argument "me elame põhjamaal, siin on külm ja karusnahk aitab sooja hoida!" Kui sellisel argumendil võis veel kaalu olla umbes seitsmekümne aasta eest, siis tänapäeva materjaliderohkuse juures kõlab see lihtsalt pentsikult. Ühelgi inimesel pole enam vajadust omada loomanahast kasukat. Inimene võib seda küll vastavalt oma maitsele eelistada, kuid see ei ole piisavalt tõsine põhjus sadade loomade tapmiseks.
Ning veel proovitakse karusnahavastaste seisukohta tõlgendatakse nii äärmuslikult, et see muutub mingisuguseks teiseks seisukohaks, mida on juba palju lihtsam ümber lükata. Vastavalt paljudele kommentaatoritele leiavad karusnaha vastased, et loomade tapmine on alati ja ükskõik mis põhjusel vale. Kuid see ei ole karusnaha vastaste tegelik seisukoht. Loomade tapmiseks on kindlasti nii mõnigi õigustatud põhjus, nagu näiteks inimeste täiesti loomulik vajadus lihatoitu süüa. Kuid karusnaha tootmine lihtsalt ei kuulu nende põhjuste hulka.
Loomulikult on lihtne endale kinnitada, et kogu probleemi on elukauged inimesed oma ääretus rumaluses lihtsalt välja mõelnud. Kuid lihtsalt millegi ütlemine ei ole veel argumenteerimine. Ja just sellega karusnaha pooldajad pidevalt jännis ongi.
