Kalevipoja asemel tulgu Georg Lurich!
Iseenesest pole selles ju midagi taunimisväärset, et linna kaunistatakse uute skulptuuridega. Iseasi on see, kuidas toimub otsustamine, et kes, kuhu ja mida teeb. Mõni peab Kangro Kalevipoega tüüpiliselt jubedaks monstrumiks - teistele see aga meeldib. Siin võib vaielda maa ja ilm. Kui aga Kalevipoja muistendist lähtuda, siis pole tema kunagi kalureid paadiga päästnud (nagu Kangro kuju teeb), seda tegi Suur Tõll. See selleks.
Mõned aastad tagasi, kui pätid olid taas kord rüvetanud Pirital asuvat tibatillukest Georg Lurichi kuju, kirjutasin Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele kirja. Avaldasin nördimust selle üle, et vaatamata kõigile turvameetmetele langeb selle Eesti suurmehe kuju ikka ja jälle vandaalide ohvriks. Kui mingid turvameetmed siin ei aita, ehk oleks siis aeg selle kujuga midagi tõsist ette võtta?
Näiteks valada see suurepärane Eesti kunstniku Amandus Adamsoni skulptuur "Tšempion G. Lurich", mis sai Pariisi maailmanäitusel 1904 esimese auhinna, üleelusuuruselt pronksi. See kuju ei peaks muidugi asetsema kusagil põlvini vees Tallinna lahel, vaid seisma austaval kohal kusagil nähtaval kohal.
Oma kirjale ei ole ma tänaseni vastust saanud!
Tänaseks on Pirital asuvat tibatillukest Lurichile (õigemini Eesti olümpialiikumisele) pühendatud mälestusmärki vandaalide poolt rüvetatud üheksa korda. Isegi kuju valvama pandud kaameratest pole abi olnud - kaamera pilt olevat isikute tuvastamiseks liiga hägune!?
Omal ajal ei saanud naljalt keegi Lurichi selga prügiseks teha, nüüd saab sellega aga iga narkomaan hakkama.
Lurich - Kalev tuli Eesti põlve uueks looma
Georg Lurich'it võib ilma naljata nimetada Eesti uueks Kalevipojaks!
Lurich on eesti rahvale midagi palju enamat, kui pelgalt üks sportlane-maadleja. Teda nimetati lausa Eesti Kaleviks, kes on koju jõudnud "oma rahval õnne tooma, Eesti põlve uueks looma." Venemaal oligi tema hüüdnimi "Eestlaste Jumal" - see räägib enda eest. Lurich näitas eesti rahvale, et ka lihtne talupoiss võib maailmakuulsaks saada ja oma jõuga suurrahvaste iidolid alistada. Lisaks sellele propageeris ta karskust ja tervet eluviisi. Ka oma isikuga oli ta mitmekülgseks eeskujuks - oskas ta üle 10 võõrkeele, mängis hästi klaverit ja malet, näitles, korjas rahvaluulet... Ühesõnaga oli mitmekülgselt andekas.
Georg Lurich väärib jäädvustamist ja oma rahva mälus püsimist. Praegune tibatilluke Lurich'i kuju Pirital on pigem selle suurmehe mõnitamiseks mitte aga austuseks!
Lurich võitles ja kannatas eestlaseks olemise eest!
Millistes oludes Vene Impeeriumis pidi Lurich ja ka kõik teised väikerahvaste esindajad end kehtestama, selleks olgu toodud vaid üks ilmekas näide.
Vene spordijuhtidega oli Lurichil sagedased kokkupõrked. Näiteks ei sallinud ta seda, et eesti maadlejatele vene nimesid pandi (nii sai Joh. Kalla'st Zoblin, Voldemar Seeberg'ist Znamenski, Jaan Puurmeistrist Ivan Romanov jne.)
Suurem tüli tekkis Lurichil Vene spordijuhtidega seoses Pariisi ja Moskva maadlustšempionaatidega.
1903 toimus Pariisis suur maadlustšempionaat. Venemaad esindas seal venelane Ivan Poddubnõi kui Venemaa tugevam maadleja. Tegelikult teisi, mittevenelasi sinna ei lastudki. Eesti maadleja Aleksander Aberg sõitis sinna oma kuludega. Eelvõistlusel läks Aberg kokku prantslaste favoriidi Boucher'iga ja saavutas viigi. Boucher omakorda aga võitis Poddubnõid. Pärast seda olid Prantsusmaa spordijuhid pahased, et venelased olid neid petnud ehk polegi Poddubnõi Venemaa tugevam maadleja. Sellest tekkis päris suur skandaal.
Et süüdistustest pääseda ja kinnitada, et Poddubnõi on ikka tõesti Venemaa parim maadleja, otsustati korraldada Moskvas ülevenemaaline maadlustšempionaat. See ka toimus, ainult et üksnes Poddubnõi ja Venemaa keskpäraste maadlejate osavõtul. Kõik tugevamad maadlejad, kellest paljud olid mittevenelased, hoiti võistlustest eemale! Sellegipoolest kirjutasid Venemaa lehed järgmistel päevadel uhkusega, et Poddubnõi võitis Moskvas kõiki, ka Lurichit. Vene ajalehed:
«Moskva tšempionaat kulges Poddubnõi lakkamatute võitude tähe all. Ta seljatas juba esimestel päevadel Mihhailovi, Abassovi ja Glinkini; siis Moskva tšempioni ja lemmiku Ivan Semjakini, tookord veel päris noore, kuid väga tugeva maadleja, kes meenutas Poddubnõid ennast ta sportlaselu esimestel aastatel.
Seejärel Poddubnõi võitis Lurichi, kellega ta maadles rohkem kui tund aega, võisteldes temaga võtete ilu ja puhtusega, ja heitis ta selili efektse ülerinna-heitega.»
Kuidas olid aga lood Moskva tšempionaadiga tegelikult? Sellest kirjutas Lurich ise Saksa spordiajakirjale «Illustrierte Athletik-Sportzeitung», ajal mil ta ise Minskis viibis:
«Olen saanud viimasel ajal palju kirju küsimusega, miks ma ei võtnud osa Moskva tšempionaadist.
Olin üks esimesi, kes end mitu korda selleks tšempionaadiks kirjalikult ja telefoni kaudu üles andis, et määratud auhindade eest ausalt võistelda; kahjuks ei saanud ma jaatavat vastust. Siis sõitsin ma koos A. Abergiga Moskvasse, et teha lõpp sellele igavesele vaidlusele, kes on parim maadleja Venemaal. Ma pöördusin selleks Peterburi atleetide-klubi esimehe krahv Ribeaupierre'i poole, kelle protektoraadi all tšempionaat korraldati. Krahv vestles minuga lahkelt, kuid kahetses, et ta ei saanud mulle osavõttu võimaldada, sest kogu korraldus olevat Petrovi ja Eugene de Paris' käes.
Kui ma nüüd Petrovi ja Eugene'i juurde läksin, ütlesid nad, et ilma krahvi nõusolekuta nad ei võivat mind tšempionaadile võtta ja et krahv olevat lubanud mulle ainult näiliku loa anda. Krahv R. korraldanud tšempionaadi Petrovi ja Eugene'i, eriti aga Poddubnõi jaoks ja viimased peavad sellepärast tema tahtele alluma.
Ma pöördusin veel kord krahvi poole ja sain sama vastuse — Petroviga läbi rääkida, kes olevat hoobelnud, et ta heitvat mind matile nagu vana ballasti. Petrov omalt poolt, kes jäi kimpu üksteisele vastukäivate väidetega, saatis mind direktor Aumont'i juurde. Viimane palus mind oma asjaajajaga läbi rääkida, kes ütles jälle, et ei või ilma Eugene'ita midagi teha. Eugene väitis kategooriliselt, et krahv, kes oli vahepeal ära sõitnud, olevat selle vastu, et Aberg või mina kaasa maadleksime; ma ei saanud härraseid nõusolemisele veenda, olgugi et tahtsin näidata oma võimeid tasuta. Nüüd näen, kuhu võib jõuda, kui minnakse vaenlase laagrisse õiglaste kavatsustega..."
Lurich propageeris karskust ja tervet eluviisi
Paslik oleks siinkohal tänastele eestlastele meelde tuletada, mille pärast Lurich omal-ajal südant valutas. Siin on katkend tema põõrdumisest kaasmaalaste poole tollasest ajaleshest "Virulane":
"Pidage tervisest lugu! Saage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul üleval pidada.
Tahaks arvata, et sugurahvas nüüdsel ajal sedavõrd haritud on ja kaine pilguga oma seisukorda hinnata mõistab, ilma et mõnda kiuste ja kadeduse juttu uskuda, vaid spordi asjus, seega ka atleetikas soovitava seisukoha võtab."
Nii kirjutas Georg Lurich 1910. aastal...
Toeta Lurichile väärika ausamba püstitamist!
Väike-Maarjasse kust Lurich pärit on, kavatsetakse temale samuti mälestusmärk püstitada. Väike-Maarja Vallavolikogu on algatanud annetuste kogumise Georg Lurichi mälestussamba püstitamiseks Väike-Maarja keskväljaku piirkonda. Sellest tuleb kindlasti vääriline mälestusmäek Lurichile, kui omakandi mehele.
Annetusi saab teha: Väike-Maarja Vallavalitsuse arveldusarvele number 10502017649007 SEB Pangas.
Märgusõna: “Lurich”
