Kalamajas on tore isegi ära eksida

Ma eksin alati vähemalt korra ära, kui ma pean Salme kultuurikeskusesse minema. Alati. Ja seejuures olen ma alati, kui pean sinna minema, täiesti kindel, et oskan sinna minna, kuna ei ole veel kordagi juhtunud, et ma ei oleks seda lõpuks üles leidnud. Tavaliselt see ühel hetkel juhtub: kõnnin, kõnnin teatud kindlas suunas ja ühtäkki on see lihtsalt mu silme ees, olen kohal. Seekord aga läks kauem.

Ilmselt oli asi sellest, et astusin Kalamaja tänavaile teisest suunast kui tavaliselt. Oli reede õhtu, pidin jõudma salsafestivalile.

Kummalisel kombel ei ole Kalamajas mingit muret ära eksida. Ma ei oskagi öelda, mis kõige rohkem segadusse ajab, kas diagonaalis jooksvad tänavad või ühekõrgused armsad puumajad või miski muu. Igatahes ei ole mul Kalamajas liikudes kunagi õiget arusaama sellest, kus ma täpselt olen.

Nii on juhtunud, et tahtes jõuda Soo tänavalt Balti jaama, astun välja hoopis kuskil keset Kopli tänavat Telliskivi ja Angerja vahel ning kokkuvõttes "lõigata" soovides teen hoopis ääretu ringi.

Igatahes hakkas tollel reedeõhtul mööda tänavat minnes asi kahtlane tunduma. Kas ma lähen ikka õiges suunas, mõtlesin, ning pöördusin igaks juhuks tagasi. Seejärel keerasin igaks juhuks teisele tänavale, ehk leian sealtkaudu minnes Salme keskuse üles.

Mingit selgust ei paistnud, seega otsustasin teed küsida. Kõnetasin pitsaga mööda teed ruttavat pruunisilmset noormeest, kes mulle lahkesti teed juhatas. Ilmnes, et olin siiski läinud õiget teed ning Graniidi tänav, milleni olin juba jõudnud, võis olla õige koht vasakule pööramiseks. Ta polnud päris kindel, kui ütles, et sellega järgmisena rööpnevat Salme tänavat mööda minnes jõuan kindlasti kohale.

Sisetunne oli ikka õige, rahunesin, ning sammusin tuldud teed tagasi. Kuna mind oodati, otsustasin minna kindla peale välja ja Graniidist veel mitte ära pöörata.

Kõndides valdas mind aga kirjeldamatult mõnus tunne. Tähendab, kirjeldatav see tunne muidugi on, lihtsalt ma ei leia selleks hetkel sõnu.

Mõnus oli seal hämaras tänavavalguses samme seada ja maju vaadata. Muigasin oma mõtte peale, et Kalamaja on nii tore, et siin ei ole mingit hirmu isegi ära eksida. Vastupidi: siin lausa tahakski ära eksida, et oleks põhjust siia kauemaks uitama jääda.

Kahjuks sai see lõbu vasti otsa, ehkki salsafestivalile oli muidugi samuti rõõmustav jõuda. Enne kohale saabumist jõudsin aga mõlgutada hulgaliselt häid mõtteid.

Kalamajas jalutada on peaaegu sama kosutav, kui metsas molutada või mere ääres istuda. Pinged kaovad, mõtted saavad vabaks, samm läheb rahulikumaks, hingamine kergemaks.

Uskumatu, et vaid paarisaja meetri kaugusel on närviline kesklinn, teisel pool pigem kriminogeenne kui hubane Kopli ning et Kalamaja ise on üsna pisike saareke nende vahel.

Võibolla Kalamaja väiksus ongi see, mis temast nii hubase armsa ja võrratu koha teeb, nii et seal ei ole isegi hirmus ära eksida. Seal ei tunne end kunagi nõelana heinakuhjas, vaid pigem herneterana veeklaasis. Tobe võrdlus, aga ajab asja ära.

Igatahes, kes Kalamajas on jalutanud, teab isegi, kui tore seal on. Mul oli lihtsalt võimalik seda uuesti avastada, kuna enamasti pole põhjust sinna samme seada.

Tallinn poleks Kalamajata sama, see on kindel.