Iseenesest on tänava renoveerimine ju super uudis, kuid viis, kuidas seda tehakse paneb isegi kõige kannatlikuma inimese proovile.

On selge, et nii mahuliste tööde käigus võib juhtuda kõike, kuid miks inimesi ei teavitata tulevast veekatkestusest, sellest, et homsest päevast pole võimalik autoga välja või sisse saada jne.

Ühel hommikul, kui meie maja külalised soovisid välja saada, selgus, et väravate ette kaevatud kolmemeetrine auk, pääseda välja polnud võimalik. Ei mingit paberit selle kohta kohta, et taolisi töid hakatakse teostama polnud, teavitus e-maili samuti.

Helistasime töödejuhatajale, kes vabandas ning ütles, et paari tunniga tehakse kõik korda. Paarist tunnist sai kolm, siis neli ja lõppes kõik kuue, kui mitte seitsme tunniga.

Teisel "toredal" hommikul sõidame välja, kuid tänava mõlemalt poolt olid taas kaevatud augud ning autoga liiklemine polnud võimalik. Taas pidi valima töödejuhataja numbri ning taas oli kuulda vabandamist ning lubadust kõik kiiresti parandada, kuid selle asemele ca pool kuus õhtul värava peale ilmus teatis, et alates tänasest kahe päeva jooksul autodega ligi ei pääse.

Tänane (1. juuli) juhtum oli viimane piisk karikas. Ärkad, lähed vannituppa ja oh üllatust, vett pole. Mõtlesin, et äkki ei näinud paberit, mis räägiks veekatkestusest, kuid ei, postkastis polnud midagi.

Tallinna Vee riketelefonist öeldi, aga me saatsime teile e-maili. Vaatan ja taas midagi. Nendepoolset e-maili pole. Lubati kella kuueks kõik taastada, kuid helistades pool seitse õhtul Tallinna Veesse selgus, et vesi tuleb tagasi kl 21.00. Ja seegi pole kindel.

Mingit informatsiooni selle kohta, kas ja kus võib olla veepaak mulle Tallinna Veest samuti ei jagatud. Rimi pood oli viielitristest veepotsikutest tühjaks ostetud.

Võib ju öelda, et mida sa virised, saad varsti ilusa tee. Kuid kui toimuks normaalne teavitustöö, siis polekski mingit probleemi. Kui meid, Kalamaja elanike lihtsalt eiratakse ja hoitakse suures saladuses tulevastest remonditööde üllatustest.