Käisin pealinnas ja koju naastes ei kuulnud enam tirtsude sirinat!
Hommikune Balti jaam. Kõik siblivad väljuda rongist ja vastu võtab kõiki kohutav suruõhu haamri kolin. Balti jaamas nimelt tehakse uusi platvorme.
Otsid lähima ühistrantspordi peatuse, et lahkuda kiiresti sellest kõrvuhäirivast mürast, ise samal ajal mõeldes - kuidas need inimesed saavad seal elada? Kuidas tööd teha? Kuidas nende kõrvad taluvad seda? Viis minutit selles müras kurdistavad ka kõige kõvemad mõtted sinu sees....
Kahe tunni pärast vanalinna kohvikus istudes avastad, et linnahommik on siiski veel vaikne. Ainult kaupa toovate masinate juhid ja need, kes laadivad kaupa restoranidesse ja kohvikutesse, kolistavad oma kastidega ja kisavad kõvahäälselt kas eesti või vene keeles.
Viru tänava maagia kestab. Olde Hansa on endisel kohal, kuigi peale juhi vahetust olen ma seal läinud ühe korra söögiga alt.
Gruppides rändavad turistid ja melu - paberilipikuid pakkuvad lapsed, jalgrattad, mis pakuvad võimalust vanalinnas ringi sõitmiseks ja vilavate silmadega kotikratid - kõik on endine, miski pole muutunud. Kui siis see, et iga väiksemagi kohviku ees on terrass, millel saab istuda ja jalgu puhata. Kas peaks? Pigem on see turistilõks ja õlle tarbimise koht.
Viru keskuse juures on tekkinud jalgratta rent? Milleks ometi sellises linnas, kus on ringi sebivat transporti ja puuduvad absoluutselt jalgrattateed, vaja rentida rattaid? Ju siis on, kuigi see kõik käib üle minu mõistuse.
Tahaks vaikust. Vaatan igatsevalt kõrgustesse ja Radissoni 26 korrus võtab mu lahkelt vastu. Kaader seal vist ei voola, sest endiselt sõbralikult naeratav tüdruk, kes ka minu aasta taguse reisi ajal seal viibis, on endiselt leti taga. Meeldiv äratundmisrõõm ja näiline vaikus. Kogu lärm on jäänud nagu kuhugi kaugemale. Isegi mingid mõtted hakkavad peas ringi liikuma. Petlik turvatunne ja avar vaade Tallinnale. Sealt kõrgelt pole see linn sugugi muutunud.
Ja siis konstateerid fakti - apteegi asemel on Rävalas nüüd valgustite pood, raamatupoe asemel on mingi jabur peokoht. Eesti maja restorani pole enam ja sinu väikeste lapsekätega istutatud kased on kasvanud suurteks puudeks. Samas aga kunagine veneaegne saiapood on endiselt avatud - mis siis, et enam sa sealt ei julge iialgi midagi osta, sest kõik tundub realiseerimisaja ületanud olevat.
Tallinnfilmi maja pole enam. Seda pole enam ammu niikuinii, aga see väike soe ja sõbralik puumajade grupp, mis tekitas tunde, et kuskil nende vahel on soojus peidus, haigutab killustikuga kaetud parkimisplats, kus küsitakse hingehinda. Kesklinn ju ikkagi!
Üritad veelkord pageda kõrgustesse ja seekord Olümpia kõrgematele korrustele, kuid pettud, sest seal kõrgel saad vaid trenni teha ja saunamõnusid nautida. Mis iseenesest polegi paha, sest vaikus polegi paha mõte trenni tehes.
Kappad läbi Stokmanni poe, mis asub ka endises kohas. Ikka oma hindadega, mis on alati olnud kõrgemad, kui miski muu ja kuskil mujal.
Väike söögipaus St. Patrikus ja siis uuesti raudteejaam. Ikka oma mürina ja kolinaga.
Rongis istudes tunned, et sa oled nagu läbi hakklihamasina käinud. Kõrvad kumisevad, nina on kinni ja peas oleks kõik nagu kinni kiilunud. Püüdsin elustada viimast Tartus käimise tunnet ja ma jõudsin selleni, et Tartust tulles olid hoopis teised tunded ja mõtted.
Koju vaikusesse jõudes oli tunne, et kõik kumiseb. Avasin rõduukse ja püüdsin kuulata, et millal siilipoiss oma õhtust piima otsima tuleb. Kuulata, kas tirtsud teevad ka õhtust kontserti ja kas sookured hõikavad sügise saabumist, kuid kõrvad ja meeled olid nii tuimad, et ma ei kuulnud mitte kui midagi. Pea hakkas vaid valutama.
Siis taipasin, miks linnainimesed maale saabudes alati muusika kõvasti mängima panevad ja muruniidukit peaaegu selle kahe maal oldud päeva jooksul välja isegi mitte ei lülita - neil tekib hirm, sest maal on nende jaoks liiga vaikne.
Minu linnas käimise isu kadus aga pikaks ajaks. Ma ei taipa, kuidas ma suutsin elada kesklinnas suurema osa oma elust, ilma hulluks minemata? Järsku ma olingi seal hull?
