Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Kahtlane restoranielamus — hõrgutavad road, masendav interjöör

 (96)
Kahtlane restoranielamus — hõrgutavad road, masendav interjöör

Paar nädalat tagasi oli plaan mõneks päevaks Tallinnasse minna. Kuna ise elan Tallinnast kaugel ja olen alati jälginud diilide tegemise lehekülgi (cherry, minuvalik, deal24 jne), siis otsustasin võimalust ära kasutada.

Selge, et enamik pakkumisi on siiski Tallinnas. Leidsin siis 3-4 restorani pakkumist ja valisin välja ühe Gruusia hõrgutisi pakkuva restorani, kus kokana oli reklaamitud grusiin.  Pakkumine oli 20 EUR kinkekaart 10 EUR eest. Lugesin tingimused üle — kõik tundus korras olevat. Maksin voucheri eest ja trükkisin välja.

Jõudis siis kätte restorani mineku päev. Võtsin vanemad ka kaasa. Jõuan siis mingi vana kultuurikeskuse ette. Väike silt maja nurgal näitab, et olen õiges kohas. Astun uksest sisse ja pole päris kindel, kas olen õiges kohas. Süljelärakad maas, praht nurgas vedelemas, krohv ja värv koorumas. Viimati on see maja remonti näinud vast 20-30 aastat tagasi.

Lõpuks leidsin restorani teiselt korruselt väikese ukse tagant. Tekkis äratundmise tunne, sellised restoranid ju olidki 30 aastat tagasi, ainult remont tehti samuti 30 aastat tagasi. Aknad olid eest ära kukkumas, akna paledelt koorus krohv, tantsupõrandal olid sisse kulunud jäljed. Taustal mängis meeldiv Gruusia muusika, kuid see ei suutnud siiski ebameeldivast emotsioonist päästa. Otsustasin enne maha istumist külastada wc-d. Seal oli samuti selline kõpitsemise maik juures, sein oli endiste vahendite auke täis, siiski oli näha,et keegi midagi teinud on.

Olin selleks hetkeks suhteliselt negatiivselt meelestatud. Ettekandja tõi menüüd ja ütles mokaotsast tere. Ettekandja oli suht keskmine, ei midagi hullu, aga meeldiv ka polnud, toitudest ei osanud eriti midagi rääkida, kannu tee kohta arvas, et 2-3 tassi ikka kannust saab (sai 5 ja pool). Tellisime road ja need toodi lauda ca 15 minuti pärast. Väga maitsev, šašlõkk sulas suus. Ka restorani firmaroog Suhumi oli väga hea. Ettekandja suunurgad läksid muidugi jälle allapoole, kui ta voucherit nägi, aga õnneks ei ütelnud midagi. Kõhu sai täis, hinnad olid normaalsed — aga tunne oli imelik, tagasi ei läheks, aga toit oli suurepärane.

Mis ma selle looga tahtsin öelda? Millele see restorani omanik loodab? Et vaatamata sellele, et restoran on poolik, tekivad püsikunded? Et maja koristamine väljaspool restorani ust ei oma mingit olulist kaalu? Kogu restoran tundub juba praegu hukule määratud. Kas see ongi plaan? Rahaga mingi hetk põgeneda, makse mitte maksta ja firma likvideerida? Mis iganes omanike plaan on, siis kindlasti pole see luua suurepärane koht vaba aja veetmiseks ja toidu nautimiseks.

Kas oleks sellest kogemusest midagi õppida?

Koduleht oli suhteliselt poolik, kuid arvasin, et tegemist värske söögikohaga. Kodulehel polnud söögikohast pilte, kas ka hoiatav märk?  Helistasin ette, et küsida, kas neil seal elavat muusikat ka on. Väga viisakas meeshääl rääkis pikalt, mis tulemas ja täitsa olemas ka elav muusika. See kustutas kahtlused. Seega ei õppinud ma sellest kogemusest mitte midagi.

Tulemuseks on see, et anna hindeks kolme miinuse ja sinna enam kunagi uuesti ei lähe, aga samas pole see läbinisti negatiivne kogemus, tunnen ju veel toidu maitset suus.