Mingi aeg, kui olin umbes üheksa aastane, sain endale väikese venna ja sealt alates pidin harjuma enda jaoks seni tundmatu asjaga - jagamine. Aja jooksul tuli neid pisikesi põngerjaid veel ning nüüdseks olen ühe suhteliselt suure perekonna vanim laps.

Suhted vanematega pole mul just eriti head, oma hobide pärast mind kodus eriti tihti ei ole, ja kui olen, siis tavaliselt oma tuppa sulgunud, nõnda tekivad tihti sellised mõttetud tülid kõigi pisiasjade pärast, sest mis vanem ikka tahab, oma last näha vaid 10 minutit päevast ja sedagi siis, kui tal on nina püsti peas, ta sööb või käib vetsus.

Mu vanemad on küll õnnelikus abielus, aga ometigi näen, kuidas mu käitumine nende vahele kiilu lööb. Ometigi pole ma ju enam eriline laps ja peaksin oskama suhelda oma pere kui võrdsetega, neid austama ja oma temperamenti vaos hoidma.

Tihti on mu ema see, kes minu eest kostab, kui mu isa mõne mu kapriisi üle liiga vihaseks läheb, samuti varjab mu ema suuremat osa mu erinevatest vigadest ja apsakatest, mida teinud olen ja võttis veel aasta aega tagasi ennast salgavalt kogu süü enese peale.

Alles selle aasta jooksul olen vaikselt hakanud märkama ja süüd tundma oma minevikus tehtud tegude pärast, aga enam ei saa ma eriti midagi teha, sest nii palju kahju olen oma tegudega juba põhjustanud. Armastan nii oma ema kui isa meeletult, aga selle välja näitamine on mulle võrdne nõrkusega ja ma ei suuda, kahjuks, ennast kuuldavaks teha enam sellel tasemel, mis neile arusaadav on. Kahetsen metsikult, et väiksemana selline egoist olin ja neile nii palju haiget tegin.