Kui laps kasvab suureks ja tal on soov suhelda oma isaga, kes omakorda ei maksa alimente, siis paljud emad ei lase lastel isadega seetõttu suhelda.

Minu isa ei maksa miinimum alimentegi ja sellepärast ema ei soovi, et suhtleksin oma isaga. Ega mu isa ka väga ei näita välja, et tal oleks tugev soov suhelda minuga, kuid kui ma talle helistan, et võiks kokku saada, leiab ta minu jaoks alati aega.

Nii olen ma justkui kahe tule vahel – ma ei taha minna emaga tülli, aga ma tahan isaga suhelda.

Isa ja ema ei saa üldse omavahel läbi enam. Isa ei maksa raha ja ema üritab isalt raha saada. Helistab, saadab sõnumeid jne. Isa alati lubab raha saata, aga ei saada. See ongi põhjus, miks mu vanemad tülitsevad ja ma ei saa isaga normaalselt suhelda.

Kui ma peaks nende kahe vahel valima, siis muidugi ma valiksin ema. Aga see on ka vale minu arvates, keelata suhtlemist inimesega, keda sa armastad. Minu arvates need rahalised asjad on ema ja isa vahelised, kuid siiski puudutavad ka mind. Ma ise üritan alimentidest minimaalselt rääkida.

Ma ei saa oma isast ka aru, miks ta ei või siis maksta neid alimente ära, et ta saaks normaalselt minuga suhelda? Arvestades veel, et ta ise ei helista mulle ega küsi mult, kuidas mul läheb, tekib küsimus: kas ta üldse tahab minuga suhelda?

Isal on veel kaks last tema praeguses peres, tütar ja poeg. Tema naisega saan ma väga hästi läbi. Ma mõistan, et neil võivad olla rahalised raskused, kui tal on endal veel kaks last teises peres. Aga siiski, mina vajan ka isa hoolt. Oleks tema poolt kasvõi moraalne tugi, oleks asi palju kergem. Aga nii jääb mulje, nagu inimesel puuduks vastutustunne. Ma olen ka tema laps ja arvan, et ma vajan täpselt sama palju tähelepanu ja hoolt kui mu poolõde ja –vend.

Ma saan aru lastest, kelle vanemad on lahutatud. Vanemate vaheline vaen on tõesti üks piinarikas asi. Väga kahju, et nii paljud lapsed peavad sellist asja kannatama. Ainus asi, mida ma saan öelda, on: olge tugevad ja aeg paneb asjad paika!