Kadri Paas: Ütle, kui palju sa maksad ja ma ütlen, kes sa oled
Mihhail Bulgakovi „Koera südame“ üks peategelasi, professor Preobraženski pani enda nooremale kolleegile, doktor Bormenatalile lõunalauas südamele, et too liiga palju Nõukogude ajalehti ei loeks.
„Mina, kas teate, viisin oma kliinikus läbi kolmkümmend vaatlust. Ja mis te arvate? Patsiendid, kes ei loe ajalehti, tunnevad end oivaliselt. Need aga, keda ma nimme panin „Pravdat“ lugema, võtsid kaalust alla. /.../ Vähe sellest. Põlverefleksid nõrgenesid, vähenes söögiisu, tekkis masendusseisund.“
See Bulgakovi ühe kuulsama teose episood meenus mulle, kuuldes üleskutsetest lugeda tulevaste valimiste jaoks parteikontorites koostatud valimisprogramme. Õige pea taipab nende lugeja, et programmid olid ja on butafooria. Pealegi, 2011. aasta versioonis on üks Eesti erakond, saanuna majandukriisi eelsete pillavate lubaduste eest kõvasti kõrvetata, toksinud programmi lõppu tärni ning selle taha targu kirjutanud, et lubadused viiakse ellu „eelarveliste vahendite“ olemasolul.
Ometi, valimised toimuvad. Valiku peab tegema. Mistõttu on põhiline küsimus, millele peaks valijad enne 6. märtsi vastuseid otsima, see, mida seni, viimase nelja või kaheksa aasta jooksul on erakonnad tegelikult, igapäevaselt teinud.
Millised muutused, reformid või arengud on erakondade tegevuse tulemusena toimunud? Kas ja mil moel on erakonnad tegelenud Eesti elu tulevikuteemadega: kuhu ja kuidas peaks siinsel maalapil kulgema elu 25 või 40 aasta pärast?
Millised parteid on kõige enam silma paistnud tagatoapoliitikast lähtunud otsustega? Mis omakorda tähendab, et nende erakondade arusaam avalikust ja ausast poliitikast ning valitsemisest võib olla mõnevõrra kõverpeegliline.
Toon siinkohal välja mõningad viimaste viimase 3-4 aasta jooksul toimunud sündmused, kus (valdavalt valitsus)erakondadel on olnud kandev roll, kuid mille puhul on asjaosalised jäänud sellegipoolest (või just seetõttu?) selgitustega kitsiks.
2008. aasta 11. juuni läks praeguse riigikogu koosseisu ajalukku kui päev, mil rahvaesinduse tasemel leiti, et ühe Eesti ettevõtja huvides on vaja seadusesse erisus sisse viia. Kõnealune maapõueseaduse muutmise eelnõu andis Kiviõli Keemiatöötusele eesotsas Šveitsis elava ärimees Toomas Tammega eriõiguse. Eesti parlamentarismi ajalukku on see talletunud nn Tamme Auto seadusena.
Sisuliselt kinkis parlament Reformierakonna ja Rahvaliidu saadikute toel OÜ-le Tamme Auto uue kaevandamisloa, mis võimaldas aastas ammutada 1,5 miljonit tonni põlevkivi. Paar aastat varem väljastas toonane keskkonnaminister Villu Reiljan ettevõttele loa miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks.
Seadusemuudatus võeti vastu Reformierakonna ja Rahvaliidu 40 poolthäälega. Keskerakond väljendas enda toetust eelnõule mitte hääletades ning IRL, sotsid ja rohelised olid sellele vastu.
Kui Toomas Tamme ettevõttele ei soovinud „roheline“ Marek Strandberg eriõigust anda ning pidas seda riigikogu „kuristikukursil“ liikumiseks, siis nn allikakaitse seaduse eelnõu seaduseks vormistamisel ainsa rohelisena poolthääle andmist — seda pärast eelnõud kritiseeriva pressiteate saatmist — ta paljuks ei pidanud.
Riigikogu võttis mullu, 25. novembril vastu nn allikakaitse seaduse, mis võimaldab hirmutada kodanikke ennetavate kahjuhüvitiste kartuses oma seisukohti väljendama. Seadust pooldasid kõik oravaparteilased, IRL-i liikmed — nemad olid varem korduvalt eelnõule vastuseisu väljendanud -, fraktsioonitu Tarmo Mänd ning roheline Marek Strandberg.
Vastu olid sotsid, ülejäänud rohelised, fraktsioonita Jaanus Marrandi, Karel Rüütli ja Jaan Õunapuu. 26 keskerakondlast jättis hääletamata ning üks riigikogulane oli erapooletu. Roheline Mart Jüssi ei hääletanud.
Roheline Marek Strandberg ei osanud hiljem sisuliselt selgitada, miks ta äkitselt meelt muutis. Samas on spekuleeritud, et tema elukaaslasele tööd pakkuv Energia-ja Kliimaagentuur ähvardas majandusministeeriumi rahalise toetuseta jääda, mistõttu, umbes miljoni euro saamise nimel pidi Strandberg rohelist nuppu vajutama.
Kolm tähelepanuväärsemat sündmust, millest üks jõudis valitsusse ja kaks riigikokku, puudutavad rahast tiinet ja Eesti suurematele erakondadele muljetavaldavat huvi pakkuvat energeetikavaldkonda.
Mullu ligi miljard krooni toetusraha saanud elektritootjate omanikud peavad tegema pika pai ärimees Urmas Sõõrumaale. 2007. aasta 15. veebruaril parlamendis vastu võetud uus elektrituru seadus kergitas taastuvenergiaprojektidega tegelevate ettevõtjate toetusi majandusministeeriumi esialgsete kalkulatsioonidega võrreldes kaks korda.
Riigikogu, kes hiljem enda heldust selgitama ei vaevunud, arvestas toetusi määrates Sõõrumaaga seotud Väo soojuselektrijaama ettepanekutega ja eiras ministeeriumi ettepanekuid. Sõõrumaa annetas eelnõu menetlemise perioodil ning ka ka hiljem avalikele andmetele tuginedes Keskerakonnale, Reformierakonnale, IRL-ile ja Rahvaliidule kokku seitse miljonit krooni.
Ajaleht Äripäev kirjutas mullu suvel, et „kolme aasta eest elektrituruseaduse eelnõusse ootamatult lisatud kõrged toetusemäärad on paisu tagant valla päästnud tuulejaamade ja kombijaamade projektid. Eestis taastuvenergia osakaalu on juba kasvanud poole suuremaks, kui nägi ette Euroopa Liidu nõue.“
Mullu kevadel haihtus majandusminister Juhan Partsi (IRL) ja Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive unelm viia kolmandik ettevõttest börsile, et sealt investeeringuteks ettevõttele avalikku raha hankida. 13. mail otsustas valitsus, et aktsiakapitali suurendab Eesti riik ise.
Ajal, mil Eesti Energia oli IPO prospekti juba praktiliselt emissioonivalmis saanud, õõnestasid esmase aktsiapakkumise ideed oravapartei otsesemad ja kaudsemad toetajad. Eesti Energia tegemistega hästi kursis olevad inimesed rääkis siinkirjutajale toona, et IPO ärajäämisest olid huvitatud vähemalt kolm huvigruppi: isiklikku energiakontserni ülesehitav, ettevõtja Urmas Sõõrumaa; põlevkiviõli tootja, Viru Keemia Grupi (VKG) üks suuromanikest Priit Piilmann — tema esindaja Eesti Energia nõukogus on Janek Parkman — ning Toomas Tammele kuuluv T.R. Tamme Auto. Ka tema toodab Kiviõli Keemiatehases põlevkiviõli.
Mullu kevadsuvel turritasid Reformierakonna kameeleonina muutuvad seisukohad ja keskpartei huvid monopolide ohjeldamise seaduseelnõule esitatud ja erakondade toetajat soosivate ettepanekute tagant, mille jõustumisel oleks Tallinnas seadustatud küttemonopoli teke.
Reformierakond soovis nende auesimehe Siim Kallase tütre, ASi Tallinna Küte huve esindanud vandeadvokaadi Kaja Kallase — praeguseks on Kallas ametlikult oravaparteisse astunud ja kandideerib riigikogu valimistel, ta on AS-i Tallinna Küte juhatuse esimehe Kristjan Rahu elukaaslane — vormistatud kahe nn monopolide ohjeldamise seaduseelnõule esitatud parandusettepaneku abil anda Tallinnas tegutsevale Prantsuse taustaga soojatootjale eelise Eesti Energia ees.
IRL oli oravate ja keskparteilaste survele vastu. Tähelepanuväärne, et ka Konkurentsiamet reageeris riigikogu majanduskomisjoni esimehele, reformierakondlasele Urmas Klaasile saadetud kirjas parandusettepanekutele väga valuliselt nimetades neid seaduseelnõu mõttele ristivastupidiseks ehk „monopolide kannustamiseks“ ning ainult ASi Tallinna Küte huve teenivaks. Parandusettepanekuid eelnõusse ei hääletatud.
Keskpartei esimees Edgar Savisaar ei vaevunud möödunud suvel arusaadavalt selgitama, miks pidi ta 2,7 miljonit krooni laenama Liechtensteini ärimehelt. Või äkki hoopis iseendalt, kuid pisiriigi kaudu? Savisaare viimast müsteeriumi idarahast partei raha tegemise skeemi ei hakka lähemalt meenutamagi.
Reformierakonna 2009. aasta oktoobris ilmnenud võimaliku varjatud rahastamise skeemi — seal olid peategelased nn riigikogu kapo-komisjoni esimees Jaanus Rahumägi ja Politseiameti endine peadirektor, rahvasaadik ja praeguseks IRL-i vihmavarju alla pugenud Robert Antropov — jäi samuti riigiprokuratuuril ja kaitsepolitseil uurimata, sest mõnenädalase kaalumise järel leiti, et kuriteokoosseis justkui puudub. Kuigi, kui ei uuritud, kust siis teati, et „koosseis puudub“.
Oleks naiivne arvata, et erakondade juhtoinad kunagi südant puistama asuksid ning nende sündmuste ja otsuste tagamaid, otsuste läbisurumise eest saadud hüvesid ning lubadusi selgitaksid. Paremal juhul võiks ühtteist selgitada mõningate, kevadistel valimistel kandideerimisest kõrvalejäävate riigikogulaste uued töökohad ja ettevõtetes saadavad/omandatavad osalused.
Vähim, mida skeemitanud erakonnad saaksid teha, oleks avalikult deklareerida, et nad ei ole oma otsustes vabad; kõige olulisemad on erakondade suurraahastajate ning otsesemate või kaudsemate toetajate huvid; valijad püsivad parteidel meeles nii kaua, kuni see on neile kasulik. Täpsemalt öeldes aastat enne valimisi ja „sõnades“ .
Ühtlasi oleks asjakohane lõpetada heietamine ausast, avatud ja poliitilist korruptsiooni taunivast riigivalitsemisest, kui ise ollakse samal ajal vaevu kapo küüsist pääsenud.
