Juristi avalik pöördumine Norman Aasa poole: ma ei suuda kuidagi orienteeruda õiguskaitseorganite tegevuses
Olen nõukogudeaegse väljaõppega jurist ning seda haridust nõudval erialal töötamise eest autasustatud partei ja valitsuse aukirjaga, kvaliteetse töö ja eeskujulike töötulemuste eest, võitluses kuritegevusega.
Juba taasiseseisvunud Eesti algaastatest tänini, ei suuda ma kuidagi orienteeruda selles, mulle ebaõiglaselt näivas õiguskaitseorganite tegevuses. Tundub, et meie riigis ei täida prokuratuur oma põhifunktsiooni - riiklikku järelevalvet riigiametnike ja kodanike seaduste täitmisest kinnipidamise üle.
Tunamullu küsisin prokurörilt, et miks seda tööd, mida teeb Pealtnägija M. Kärmase juhtimisel, ei tee prokuratuur? Kas prokuratuuri ülesannete hulka ei kuulugi seaduslikkusest kinnipidamise üle järelevalve teostamine? Vastus oli hämmastav, et polevat nõukogude aeg, kus inimeste järel nuhitakse.
Kahjuks ei meenu mulle mitte ühtegi juhtumit, kus prokuratuur oleks sekkunud, kui traagilistes sündmustes hukkusid inimesed, politseiametnike süü tõttu ja mitte keegi ei vastutanud. Kui kriminaalkuritegusid toime pannud kõrgeid riigiametnikke edutati veelgi kõrgematele ametikohtadele, karistamise asemel.
Kuidagi ei suuda ma sellest õiguskaitseorganite tegevusest aru saada, kui õnnetusjuhtum kvalifitseeriti kriminaalkuriteona, kui kellelgi jäi sõrm ukse vahele. Kuna oma pika uurimistöö praktikas olen analoogilisi õnnetusi mitmeid kümneid õnnetusjuhtumitena kvalifitseerinud. Taolistes juhtumites on kuriteo koosseisu obligatoorseks nõudeks otsene või kaudne tahtlus teo tagajärje suhtes.
Lugupeetava rahvakunstniku, ooperi- ja estraadilaulja suhtes, olnuks isegi oportuniteediga saanud kehavigastuse juhtumit lõpetada, lähtudes isikust. Kuid seda ei olnud antud juhul vaja, sest puudus kuriteo subjekt. Mitte keegi ei saa teise sõrme tema tahte vastaselt ukse vahele panna. Jutt on Voldemar Kuslapile inkrimineeritud kuriteost. Kes oli tema kaitsja? Piisanuks advokaadil kohtult uurimiseksperimendi teostamise nõudest, kus oleks selgunud, et keegi tahtlikult teise sõrme ukse vahele panna ei saa.
Taolise teo subjekt saab olla kuriteo subjektina vaadeldav üksnes siis, kui ta oma tegu toime pannes nägi ette või pidi ette nägema oma teoga saabuvat tagajärge. Kuidas sai V. Kuslap toast lahkudes, ust enda järel sulgedes, ette näha, et keegi tema selja taga pistab oma sõrme ukse vahele?
Miks ei pesnud riik endalt seda häbiplekki maestro 75. juubeliks? Miks seda ülekohut pole tänaseni likvideeritud ja rahva poolt armastatud rahvakinstniku ees vabandatud?
