Jüri Kukk: Venemaa eestikeelset kanalit ei maksa alahinnata!
Venekeelne vaatajaskond jälgib nagunii praegugi peamiselt Venemaa telekanaleid ja ammutab infot sealt, pealegi on ebalojaalsusele kalduv osa sellest kogukonnast ilmselt umbkeelne. Need venelased, kes tahavad olla osa Eesti ühiskonnast ja saavad aru riigikeelest, leiavad praeguselgi meediamaastikul väljundi.
Järelikult on need saated mõeldud eestlaste ajude pehmendamiseks. Aga meie oleme juba ammu häälestatud umbusklikult kõige suhtes, mis tuleb idast – seda on teinud 50 aastat okupatsiooni ja hiljemgi kadumatuna näiv oht Peipsi tagant. Nii et eestikeelsetel propagandakanalitel polegi sihtgruppi ega mõtet? Balti Venemaa uuringute keskuse direktori Vladimir Juškini sõnul on sihtgrupp lääne inimesed, kes pole oma valitsusega rahul.
Päris lootusetu see idee siiski pole. Eestikeelsete saadete alustamine on ilmselt tagamõttega sätitud aega, mil Eesti ühiskond on suhteliselt lõhenenud. Lahknemine sai alguse räigelt läbi surutud kooseluseadusest, mis suure osa eestlaste arvates sõitis rulliga üle meie pereväärtustest ja seadis esiplaanile samasoolised paarid.
Asi polegi selles, et suur osa meist elab nagunii poolikutes ja ebatäiuslikes peredes – väärtuspilt on meil endiselt silme ees. Eriti vihased on vanemad inimesed, kes turtsuvad juba miilustavaid teismelisi nähes, nüüd aga tahetakse neid lausa musitavaid mehi heaks kiitma sundida!
Inimestel on justkui pind jalge alt kadunud ja asjad näivad aina allamäge minevat. Väidetavalt seab uus lastekaitseseadus esiplaanile riigi ja ametnikud, mitte aga pered ja vanemad. Nii tahakski inimesed oma traditsioonilisi väärtusi kaitsma hakata, aga kelle poole abi saamiseks pöörduda? Brüsseli poole? Sealt ju neid homoseadusi pähe määritaksegi! Moskva ja Putini poole? Ei-ei-ei, sealt ei otsi me abi mingil juhul!
Kahjuks teeb praegune noorte ja vihaste meeste valitsus läänele muljet avaldada püüdes ja sealt igasuguseid kaheldavaid ideid importides ühiskonnale karuteene. Vihased eestlased hakkavad otsima kohta, kust nad saaksid tuge oma püüdlustele hoida traditsioone, ja just sellelt kohalt võib Trooja hobune hakata sisse hiilima. Otseselt Venemaale orienteeruma ei hakka keegi, kuid juba kooseluseaduse järel ütlesid paljud eestlased, et on hakanud venelasi paremini mõistma.
Vene meediamaastik orienteerub just Vene ühiskonna traditsioonilistele väärtustele, mis nende väitel on mujal maailmas juba allakäiguteel. Meie omad meediakanalid on paljude eestlaste silmis usaldusväärsuse kaotanud – suurem osa neist võttis selgelt kooseluseadust toetava hoiaku, eirates seega meedia erapooletuse reeglit ja toetades ilmselgelt Stenbocki maja.
Pole kahtlustki, et kui mingi telekanal alustab avalikult eestikeelsete uudiste edastamist, hakkavad paljud meist seda jälgima, kasvõi puhtast uudishimust. Edasine sõltub juba sellest, millise tooniga neis asjadest räägitakse.
Avalik Putini propaganda eesti keeles paneks enamikku eestlastest telekapuldi järele haarama, et see jama vait sundida. Aga vaevalt hakkabki moskvameelne agentuur avalikult Kremli isandat ülistama. Pigem pannakse rõhk sellisele sõnumile, mis tunduks neutraalne ja huvitav, mis tooks välja need väärtused, mis on vene ja eesti rahval ühised, ning ennekõike hakatakse pakkuma meelelahutust, millesse on propagandasiht juba sisse kodeeritud.
Eestlastele hakatakse ilmselt pakkuma midagi sellist, mis ei sunniks telerit sulgema või teisele kanalile ümbet lülituma. Lõpptulemus peaks olema see, mida ütleb Juškin: et eestlased ei suhtuks Venemaasse kriitiliselt vaid neutraalselt.
Kuidas siis teha meediakanalit, mis pälviks eestlaste huvi? Paneksin ennast korra Kremli propagandajuhi rolli. Esiteks: telenäod ja raadiohääled peaks olema tundmatud ja minevikkuplekkideta ning nad peaksid rääkima võimalikult puhtas Kalevite keeles. Ilmselt sellised inimesed ka leitakse – palju oleneb pakkumisest ehk siis palgast.
Mingil juhul ei tohiks eetris esikohal olla interrindeliku taustaga Klenskid ja Linterid. Teemad olgu võimalikult neutraalsed ja esikohal olgu eestlaste ja venelaste ühised väärtused. Kindlasti on kahe rahva rahvuslastel neid momente, mis mingis osas kattuvad. Näiteks Moskvas 4. novembril peetud Venemaa rahvusliku ühtsuse päeval skandeerisid Putiniga opositsioonis olevad marurahvuslased: "Slava Ukraine," mis näitab, et nende tegevuses on kokkupuutekohti.
Meie isamaalised tegelased muretsevad rahvuse allesjäämise pärast globaliseeruvas maailmas ja kui sama on mureks venelastel, siis polegi me nii võõrad. Peaasi: Kremli propaganda ei tohiks eestlastele rääkida siinsete venelaste eelisõigustest ja impeeriumi taastamisest – kui räägitakse näiteks venelaste koondamisest hoopiski ajaloolisele kodumaale, hakkaks ju eestlased selle mõttega kaasa minema. Sealt võib mõttekäike edasi arendada.
Või võtame näiteks Kohveri juhtumi. Üks edu saavutada püüdev propagandakanal ei paneks mingit rõhku sellele, et Kohver ületas väidetavalt Venemaa piiri ja vahistati seal spionaaži pärast. Edastatav toon võiks olla hoopiski teistsugune: tegu on tavalise luureorganisatsioonide kemplemisega – võinuks ju hoopiski eestlaste eritalitusel operatsioon korda minna ja venelastel läinuks halvasti, aga noh, seekord läks vastupidi, mis parata. Uudist annab igati vastuvõetavaks keerata – selles ju infosõja põhimõte ongi.
Meie, eestlased, tundume arvavat, et meil on mõistusega kõik korras ja meid on võimatu õigelt teelt eksitada. Ometigi oleme juba mõne asjaga Kremli poliitika vooluvette läinud – paljude eestlaste arvates ei hakka NATO nagunii meid häda korral kaitsma. Kas saame kindlad olla, et see mõte pole meisse teadlikult sisestatud? Sest just nii väidavad päris mitmed Delfis puhtas eesti keeles kirjutavad kommenteerijad. Ma ei väida, et nad teevad tellimustööd, aga miks ka mitte? Isegi meie meedia reklaamib võimalusi, kuidas ja millega kiiremini Rootsi randa jõuda.
Võib juba näha, kui üleolevalt suhtub Eesti valitsev eliit ja meedia Kremli hääletoru töösseminekusse: nagunii kukub see läbi. Mingil hetkel aga avastatakse, et tegelikult on miski käima läinud. Juba pikka aega suhtutakse siinsesse vene kogukonda kui tüütusse kärbsesse. Nüüd aga tuleb hakata võitlema juba eestikeelse auditooriumi pärast.
