Jüri Kukk: riigiisade vassimine soodustab salakaubandust

Ühes hiljutises raadiosaates küsiti inimestelt, et kas nad kasutaksid oma autos salakütust? Vastuseks oli valdavalt, et miks mitte, kui odavamalt saab. Kui saatejuht seepeale vihjas saamata jäävale kütuseaktsiisile, mis ei luba meie kõigi poolt kasutatavaid teid parandada, siis järgnes vastus: mis vahet, kui aktsiisiraha kasutamine pole enam läbipaistev ja see võidakse suunata kuhu iganes.

Tundub, et seaduseandjad jätkavad kütuse-, alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmisega riigieelarve aukude lappimist ja oma katteta lubadustele rahastamisvõimaluste otsimist. Või kasutavad seda oma eesmärkidel, nagu väidetavalt toimub Tallinnas.

Seejuures kasutatakse jätkuvalt sisult õiget, aga juba katteta sõnamulinaks muutunud juttu salakraami ostmisega seaduserikkumistele kaasaaitamisest ja riigi tulude vähendamisest. Olgu need jutud kui tahes õiged, aga nad muutuvad demagoogiaks, kui riik jätkab vassimist. Mingil hetkel saab tavakodanikul mõõt täis.

Kui paljud meist usuvad, et seaduseandjad mõtlevad aktsiise tõstes ka tegelikult rahva tervisele? Miks tõusevad tubaka- ja alkoholiaktsiisid just siis, kui poliitikutel on tarvis lubadusi täita? Aga keegi ei julge ju seda kahtluse alla panna, sest tegemist on justkui püha üritusega.

Maal, kus on väikesed palgad, annab iga aktsiisitõus rahakotis tunda, ja ega seepärast siis pahesid maha ei jäeta! Otsitakse ikka odavamat salakraami! Inimestel on suva, kas see on amoraalne ja seadusevastane või mitte, nemad lähtuvad oma rahakoti sisust.

Nägin kord isegi pealt, kuidas politseinik peatus tööle minevate ja suitsu pahvivate meeste juures ning küsis suitsu. "Teatud põhjustel ei saa pakkuda," vastasid mehed vihjavalt. "Mul suva, pood on veel kinni ja mul jäid suitsud koju," vastas korravalvur, sai Vene maksumärgiga sigareti ja läks oma teed.

Kõik teavad, et salakraam liigub, aga tarbivad seda ise või ei kiirusta sellest politseile teatama, sest neil on ükskõik. Patrotismi ajad on läbi, või nagu ütleb ka praegune valitsus: meil on turumajandus ja maksavad turureeglid. Nii ka vastasseisus "legaalne versus salakaubandus".

Sama kehtib ka üleskutse "Eelista eestimaist!" kohta. Riigi jaoks on põllumajandus meie laiuskraadil sama kui mistahes siinne tootmisharu, kuid Põhjala maaharijatel on tootmine kordi kulukam kui Vahemeremaades, seega peavad meie tootjad müüma konkurentidest kallimalt. Inimene aga ostab vastavalt rahakoti sisule, seega odavamat Poola või muu lõunapoolse maa kraami.

Võib-olla see muutub, kui ettevõtjad hakkavad paremat palka maksma, nagu nüüd jutuks on läinud. Et siis: kas meie tööandjad on sedavõrd nirud, et ei jaksa maksta sellist palka, mis võimaldaks ilusasti ots-otsaga kokku tulla? Ja osta õiget ning kodumaist kaupa?

Kõik siin ilmas on seotud: töö tootlikkus, inimeste elatustase, salakaubandus, maksude laekumine ja kohe kindlasti riigieelarve rahade paigutamise läbipaistvus ning poliitikute sõnapidamine. Kui need kaks viimast muutuvad kodanikele arusaamatuks, läheb ka ülejäänu sassi.