Jüri Kukk: läänelike ja liberaalsete ideede pähemäärimine meelitab eesti lugeja vene meediaruumi
Minu hinnangul on eestlased hakanud üha rohkem sukelduma venekeelsesse internetikeskkonda. Facebookis on saanud populaarseteks pilapildid ja naljad Putinist ja Venemaast ning paljude autoriteks on Venemaa opositsioonilised kunstiinimesed. Sageli jagatakse ka .ru aadressiga poliitilisi linke, mis kajastavad Ukrainas ja idanaabri juures toimuvat ning erinevad Kremli ametlikust meediakajastusest. Meie inimesed ei lähtu enam ainult Eesti meedias räägitavast, vaid otsivad ka alternatiive. See on asja poliitiline pool.
Samas loevad ja jagavad eestlased rohkem ka venekeelseid naljalugusid, aforisme, eneseabiõpetusi, huvitavaid linke maailmas toimuva kohta ja teadusuudiseid. Nad uurivad pildimaterjali ja videoid. Tuleb välja, et vene keskkond polegi nii ajuvaba, nagu me oleme endale ette kujutanud. Sealt saab kätte palju huvitavat ning see polegi räigelt putinlik ega sovetlik.
Mõistagi peab selle keskkonnaga tutvumiseks oskama vene keelt, mistõttu suurem osa siinkandi huvilistest on ilmselt kesk- või vanemaealised. Just viimased leiavad nüüd üles nii mõndagi, mis tuletab meelde lapse- ja nooruspõlve Nõukogude Liidus – näiteks satiir oli tollases suurriigis üsnagi tugeval tasemel, jäädes mõistagi riigitruuduse piiridesse.
Paraku tekitab kõnealuse nähtuse juures ärevust see, et venekeelne netikeskkond on muutunud eestlaste jaoks huvitavaks pärast räigelt läbi surutud kooseluseaduse ümber toimunud vihaseid debatte. Võib arvata, et traditsioonilise perekonna pooldajad, keda on tõenäoliselt suurem osa Eesti rahvast, on pettunud lääneliku ühiskonna vastuvõetamatute suundumutuste, näiteks homoseksualismi, kompromissitus pähemäärimises, ja leiavad südamelähedasemaid väljundeid idanaabrite meediamaailmast.
Tõtt-öelda kohtan üha enam eestlasi, kes ütlevad, et niinimetatud homoseaduse vastuvõtmise järel saavad nad vene mõttemaailmast paremini aru ning peavad neid inimlike väärtuste osas lähedasemaks kui oleks osanud arvata.
Paljude venelaste suurvenelik ja nõukogulik mõttelaad jääb muidugi oluliseks ja eemaletõukavaks takistuseks. Samuti lahutavad meid Eesti Vabariigi läänelik arengusuund ja vene kogukonna tugev toetus tänasele Venemaale. Siiski on alust arvata, et lastekaitseseaduse uus variant, milles pole enam sõnu "isa" ja "ema" ning mis on rohkem riigi- kui perekeskne, tekitab veelgi suuremat vastuseisu läänelikele väärtustele, seda enam, et Euroopas kaovad piirid üha kiiremini: näiteks arvas Saksamaa eetikanõukogu, et venna ja õe armusuhtes polegi midagi taunitavat ning Rootsis tõstatati sooneutraalsuse ja hügieeni põhimõtete tõttu meeste püsti urineerimise keelamise küsimus.
