Ainult et kui Poola võib endale lubada kasvõi viie miljoni poolaka lahkumist, siis sama protsendi eestlaste emigreerumine on meie riigile lausa katastroof.

Eesti oludes on loomulik, kui võõrsil teenitava rahaga tasutakse pangalaenu, kuid täiesti loomuvastane on see, kui mujal käiakse tööl selleks, et tasuda üüratuid küttearveid. Lahus elavad pered, vanemate ja laste võõrandumine ning lagunevad kooselud on lõiv, mida me peame maksma. Siin on oma süü ka riigiisadel, kes pole leidnud võimalusi selliseid tagajärgi leevendada.

Välismaal tööl käijate kõrval suureneb üha enam nende inimeste hulk, kes emigreeruvad ehk siis lähevad võõrsile elama. Paljud, eriti andekad noored, ütlevad justkui häbenedes, et nad tahavad vaid ilma näha, aga tulevad igal juhul tagasi. Aga millal? Pensioniajaks? Sest varsti on neil välismaal oma kodu, sõbrad, lapsed õpivad selgeks asukohamaa keele ja harjuvad sealse eluga.

Facebookis kirjutas üks naine sellest, kuidas vanematega Soome sõitvad lapsed räägivad eesti keelt soomepärase hääldusega. Möödunud nädalal kajastati teles Berliinis toimunud Grüne Woche põllumajandusmessi, kus tutvustati eestlannat, kes peab Saksamaa pealinnas eesti kohvikut. Kas temast on kodumaale naasejat, kuigi tema elu keerleb jätkuvalt Eesti ümber?

Emigratsioon on juba teine elu: raha ei saadeta enam kodumaale, elatakse, töötatakse, lõbutsetakse ja reisitakse võõrsil, kodumaa on vaid killuke hingest kusagil kaugel.

Kõige hullemas olukorras on noored. Kui keskealised ja vanemad saavad finantskriisiga enam-vähem hakkama, siis iga neljas noor Euroopas on töötu. Noores eas kogetud töötus aga on trauma, mis jätab sissetulekule ja karjäärivõimalustele aastakümneteks püsivad jäljed.

Noori koondatakse esmajärjekorras, sest tööandjad eelistavad kogemusi, mida noortel pole, sest nad pole võimalustki saanud. Kuigi kogu maailmas on alla-30-aastaseid rohkem kui kunagi varem ajaloos, siis Euroopa vananeb, arvukas vanem generatsioon jääb tööturule üha kauemaks ja noored ei pääsegi löögile. Surve avaldamiseks aga on neid enamikus vana maailma maades liiga vähe.

2010. aastal oli kogu maailmas tööta 77,8 miljonit alla-31-aastast. Maailma üldine töötus oli 4,9 protsenti, noortel aga 12,6 ehk enam kui kaks korda suurem. Kreekas ja Hispaanias oli tööta üle poole noortest, Itaalias ja Lätis üle 30 protsendi, Luksemburgis ja Soomes 18-19 protsenti, mis jääb veidi alla Euroopa liidu keskmise. Vaid Hollandis, Saksamaal ja Austrias oli noorte töötuse protsent alla kümne. Need arvud on viimaste aastatega pigem tõusnud kui langenud.

Hispaaniast siirdub igal nädalal umbes 1500 noort võõrsile. "Me ei lahku vabatahtlikult, te viskate meid välja!" ütlevad nad meeleavaldustel. "See ei ole kriis, see on pettus!" arvavad nad, küsides, miks ei hoiatanud panga- ja majandusanalüütikud inimesi kriisist ette. "See oli kellelegi kasulik, et inimesed elaksid üle oma võimete!" leiavad noored.

Paljude Euroopa riikide keskklass pole enam suuteline järeltulevat põlvkonda toetama. Kui endiste sotsmaade noored ei pea riiki enam ammu autoriteediks ning vastavad sellele ükskõiksuse ja iseteadvusega, teades, et nad saavad loota vaid iseendale, siis Lääne-Euroopa vanades demokraatiates levib arvamus, et riik ei suuda enam hoolitseda oma kodanike, eriti noorte ja elule jalgujäänute eest. Selles osas võib Eesti nende viimaste hulka arvata.

Töötus ja hirm selle ees on teema number üks kogu maailmas. Ja kui noored tahavad Eesti tolmu jalgelt pühkida, siis pole kellelgi õigust seda keelata!