Lisaks on meie geeniused igati omal kohal kõikvõimalikes ettevõtete nõukogudes ja sobivad juhtima panku. Ühesõnaga tegu on üliinimestega, kes tunnevad end ühtmoodi hästi nii lennukit juhtides kui ka põllul adra taga. Oleks tavaeestlasedki nii andekad, siis poleks töötukassa konsultantidel vaja neid sobiva töö puudumisel ümberõppele suunata!

Seejuures on poliitikud võimelised olema korraga mitmel kohal: möödunud nädalal andis Jevgeni Ossinovski ametivande haridus- ja teadusministrina, aga juba on ta valmis kandideerima Europarlamenti sotside nimekirjas! Ehk tühistaks kõik piirangud ja lubaks meie ülitegusatel olla korraga Brüsselis, Toompeal ja oma elukohajärgses volikogus, juhtida ettevõtteid ja koondada enda kätte võimalikult palju ameteid, kust palgaraha jooksma hakkaks?

Meie vaimne eliit kasvab iga superstaarisaatega, mis, nagu nimigi ütleb, ei tee tavalist gümnaasiuminoort või tudengit mitte staariks ehk täheks, vaid kohe superstaariks ehk ülitäheks. Nii ongi hea lauluhäälega silma paistnud noor inimene varsti näitleja kodumaises seriaalis, peab telesaadetes saatejuhi ametit, kirjutab ajakirjanduses pikki analüüsivaid lugusid ehk siis on ta sisse võtnud koha ülihiidude tähistaevas.

Kui aga üks rahva hulgas lemmikuks saanud näitleja tuleb teie ette kümne minuti jooksul "Kättemaksukontoris," naerutab vaatajaid naljasaates "Palume lavale" ja teda näeb ka vahepeal telereklaamis, siis tekib ikkagi see kuri lühikese pingi mõte.

Või nagu ütles üks kirjatsura Maalehe nädalalisas TeRa Ott Leplandi kohta: "Austan Sind, Ott, väga ja leian, et oled auga välja teeninud oma koha eestlaste südames; aga kui ma hommikul raadiot, telerit või kohviveskit tööle pannes kuulen ikka ja jälle ainult Sind, siis tekib mõte: kas Sina, Ott, oled Eesti jaoks liiga suur, või oleme meie Sinu jaoks liiga väikesed."

Meie helged pead peaksidki mõtlema, kas sellise andekoguse juures ei jää kodumaa nende jaoks liiga väikeseks. Võõrsile läinuna annaksid nad veidi hingamisruumi ka pisut hallimatele ja tagasihoidlikumatele tegelastele.