Jüri Kukk: infosõja propagandaga saab suurepäraselt mõjutada ka eesti inimesi
Venelased peavad infosõda tähtsaks ning on sellesse mahutanud palju raha, inimesi ja vahendeid. Muuhulgas kujundavad nad suhtumist internetis levivate arvamusavalduste, sealhulgas ka netikommentaaride kaudu.
Infosõda pole meilegi võõras, seda kogetuna nii väljast juhitult kui ka isekeskis kembeldes. Kui meedias ilmub mõnda erakonda materdav lugu, panevad parteibossid väidetavalt oma sõdurid ümberlükkavaid kommentaare kirjutama. Sellises tegevuses süüdistatakse ennekõike Keskerakonda, aga sama on räägitud ka oravapartei kohta. Vaja on kommentaaride kaudu näidata ja mõjutada rahva suhtumist.
Tuntud kaitseliitlane Madis Milling on öelnud, et venelased panevad meediamõjutusse rohkem raha kui Eesti riik oma aastasesse kaitse-eelarvesse. Ja nad ei ürita mõjutada sugugi ainult siinseid venelasi, kärbseid aetakse pähe ka eestlastele.
Võib tunduda paranoilisena, aga levinuim viis on meie kaitsetahet alla viia väidetega, et NATO nagunii ei hakka meie pärast sõdima, et meil pole jõudu venelastele vastu hakata ja et sõdima hakates riskime tohutute inimohvritega. Juurde tuuakse näiteid, et Gruusias ei teinud ju NATO midagi, leitakse teisigi paralleele.
Mõistagi arvavad kommentaarides sageli sedamoodi eestlased ise, aga kui järele mõelda, siis võivad ka palgatud kommenteerijad sel kombel ajupesu teha. Võitlus ei käi nende inimeste pärast, kes on juba kindla seisukohaga – kas hakkan vastu või põgenen Läände – jutt on inimestest, kel pole oma arvamust ja keda on võimalik kallutada. Neid polegi nii vähe.
Mõelgem inimesele, kes kujutab ette Tallinnas enesekindlalt patrullivaid Vene eriüksuslasi ja pidevaid läbiotsimisi ning arreteerimisi – ta hakkab tõenäoliselt vihast värisema. Samas mõtleb ta aga sellele, kuidas ta läheb vaenlase vastu relvaga ning kui too on ülekaalus ja paremini relvastatud, siis ootab ees hukkumine. Nüüd ongi küsimus selles, kumb peale jääb, kas rusikas kätega okupatsiooni all elamine või kangelaslik surm kodumaa eest. Infosõja propagandaga saab inimesi oi kui hästi valikuid tegema panna.
Ma ei ütle, et kõik vastupanu mõttekust kahtluse alla panevad inimesed on Vene propaganda ohvrid. Aga piisab ühest väljaöeldud mõttest – näiteks mitu tanki on Eestile optimaalne – ja kohe algab arvamuste kujundamine. Järgmise mõtte võib välja pakkuda juba Eestile vaenulik inimene. Meie satume kommenteerimisest, vaidlustest, oponentide materdamisest hoogu ning olemegi mõtetes juba veendunud, et relva kätte ei võta.
Mina olen vastupanu poolt ja usun, et selle mõtte võisid mulle pähe istutada vaid eestimeelsed propagandameistrid. Vastupanu mõttetuse propageerijate motiivides ma nii kindel pole. Teistele soovitaksin oma valikute puhul ennast infomürast üldse välja lülitada ja lihtsalt mõelda: mida ma teen, kui venelased tulevad?
