Jüri Kukk: Aafrika ei taha ega vaja lääne abi
Praegu on päevakorral Eesti võimalik osalemine lääneriikide rahumissioonil Kesk-Aafrika Vabariigis, mida hetkel veab Prantsusmaa. Euroopa Liit andis sellele ettevõtmisele rohelise tule 20. jaanuaril. Meie võimalik kaasalöömine kauges ja tundmatus konfliktis tekitab aga küsimuse: kas ja milleks seda meile vaja on?
Pariisi käitumine on arusaadav: tegu on nende endise kolooniaga, mis kuulub Prantsuse Ühendusse ja kus prantslastel on arvestatavad majanduslikud huvid. Aga Eestil?
Kindlasti on meile oluline meie hea maine riigina, kes lööb kaasa rahu tagamisel pingekolletes. Aga muud huvid tunduvad meie jaoks küll nullis olevat.
Väidetavalt on võõrvägesid sinna riiki vaja selleks, et ohjeldada verevalamist, mis on genotsiidiks üle kasvamas. Paraku võivad rahuvalvajad kehtestada küll kontrolli suuremate linnade üle, aga maapiirkondadesse nad vaevalt oma tegevust suudavad laiendada ja külades tapetakse ikka.
Ka aafriklased ise pole ilmselt rahust huvitatud. Musta mandri omapäraks on tugevad hõimusuhted, mis viivad oma hõimlaste eelistamiseni, sealt korruptsiooni ja rahutusteni, mis kasvavad üle verevalamiseks. Enamikus Aafrika riikides moodustavad rahvastiku kümned erinevad ja omavahel vaenutsevad hõimud, kes sageli tunnustavad ka erinevaid religioone. Nii ongi enamik Aafrika riike aastakümneid sõdinud ja muud sealsed inimesed ei oskagi. 50-60 aastaga pole suudetud luua normaalselt toimivaid riike ja asjad lähevad aina hullemaks.
Hea näide on üks maailma nooremaid riike Lõuna-Sudaan, mille mustanahaline elanikkond sõdis 40 aastat Khartumi Araabia keskvalitsuse vastu ja nüüd iseseisvudes pöörasid relvad üksteise vastu. Sisuliselt on tegu kahe senise võitluskaaslase lahkhelidega, mille tõttu surevad sajad ja tuhanded.
Eesti sõjalised spetsialistid on praegu ka Malis. Mida me sellest riigist teame? Nagu teistelgi Saharast lõunasse jääva Saheli piirkonna riikidel on Malil mustanahaline lõunaosa ja berberi-tuareegi rahvastikuga põhi, kus elatakse oma elu ja soovitakse iseseisvust.
Konflikti õhutas lõkkele islamiäärmuslaste katse sogases vees kala püüda ehk siis kasutada tuareegide võitlust oma huvides ära. Ka prantslaste toetatava keskvalitsuse vägesid on süüdistatud massimõrvades. Keda on seal õige toetada?
Üha rohkem kõlab seisukoht, et aafriklased tuleb massimõrvade ohust hoolimata jätta omapäi. Juba nende arusaam inimelu pühadusest on täiesti erinev lääne inimeste omast. Olukorda päästma tulnud võõrväed võivad mõne hetkega muutuda vihatud okupantideks, kui nad segavad aafriklasi elamast oma elu, mille hulka kuulub ka õigus piiramatult oma vaenlasi maha nottida.
Kesk-Aafrika konflikti algatas sisuliselt ikkagi 15-protsendiline moslemivähemus, kes lootis relvade abil valitseda 50-protsendilist kristlaste ja 30-protsendilist kohalike usundite pooldajate enamust, nüüd on aga hädas kättemaksjatega.
Läänes on avaldatud arvamust, et isegi Aafrikasse minev toiduabi on sageli kasutu. Oletagem, et Taanil on suured teravilja ülejäägid, mida nad annaksid meelsasti tasuta nälgivale Aafrikale. Aga toit tuleb algul laevade, siis rongide ja veoautodega kohale toimetada, seal tuleb turvata ja jaotada ning lõppkokkuvõttes tuleb tasuta abile veel sama palju logistikakulusid peale maksta kui on abi väärtus. Ja kui toiduained satuvad mõne sõjapealiku küüsi, nagu näidati tõsielul põhinevas filmis "Allatulistatud Black Hawk," siis on kogu ettevõtmine mõttetu.
Ka meditsiiniabi Aafrikale annab minimaalse efekti: sealne seksuaalharidus on olematu, haigestumine AIDS-i kiireneb tohutus tempos, naised sünnitavad kümneid lapsi, kellest suur osa sureb alatoitumusse ja haigustesse. Vaja oleks haiglate ja arstiabipunktide võrgustikku, mida aga ei saa luua sõjapiirkondadesse, kus praegugi tapetakse kümneid "Piirideta arstid" organisatsiooni liikmeid.
Oma rahva toitmiseks vajavad sealsed riigid tehnikat ja remondivõimalusi, seemet, väetisi ja kemikaale, seda kõike aga pole mõtet viia mürsurahe alla.
Otsesõnu, must manner vajaks tagasi koloniaalsüsteemi, mida aga sealse rahva kasvanud eneseteadvus ei lubaks. Seda enam, et aafriklased on peaaegu kõigis endistes kolooniates võtnud valgetelt farmeritelt haritava maa ja kuna nad ei suuda seda tänapäevaselt harida, pöördutakse tagasi algelise maaharimise juurde. Tagajärjeks on see, et riigid muutuvad toiduainete väljavedajatest sissevedajateks.
Aafrika riigid on lääne kõrgkoolides koolitanud arvukalt spetsialiste, kuid need satuvad kodumaale naastes taas hõimukohustuste küüsi ning muutuvad despootideks - paljudel genotsiidis süüdistatavatel riigijuhtidel on Harvardi, Cambridge'i või Yale'i haridus.
Ilma mingi rassismita võib öelda, et Aafrika ei taha ega vaja lääne abi ja oma tulevik tuleb neil läbi valude endal selgeks määrata.
Hiljuti kirjutati National Geographicus Etioopia mehest, kes on päästnud 37 last, keda hõim tahtis hukata, kuna nad olid sohilapsed, ilma hõimuvanemate loata eostatud või ilmusid neile tavapärasest erinevalt kõigepealt ülemised hambad. Selle päästja koduhõim on loobunud laste tahtlikust tapmisest, mis näitab, et ka aafriklased saavad oma elu kujundamiseks midagi ära teha.
Siiski põgenevadki sajad ja tuhanded aafriklased jätkuvalt paatidel Euroopasse, tuues sinna kaasa oma probleemid. Hariduse, oskuste ja sageli ka huvi puudumine jätab nad kõrvale sealsest tööturust, nad eelistavad elatuda sotsiaalabist ja mingil hetkel avastab noorem põlvkond, et neil pole maja ega uhket autot, peab seda ebaõiglaseks ning alustab veriseid proteste. Aafriklased jäägu siiski oma mustale mandrile ja tehku oma elu seal korda.
