Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Jumal.ee - kas usule tooja või teoloogiline sõnnik

 (100)
Jumal.ee - kas usule tooja või teoloogiline sõnnik
Foto: Andres Putting

Kas sinu kui Delfi lugeja meelest on võimalik inimesi "usule tuua" mingite veebilehtede või võrgukommuunide kaudu? Ja miks oled või ei ole kristlane ning mida arvad kristlusest ja teoloogilistest arengutest selles religioonis?

Viimastel nädalatel on nii televisioonis, raadios kui ka internetis tehtud reklaami veebilehele Jumal.ee, mis peaks rääkima Jumalast, kristlusest ning tooma usukaugeid eestlasi ristiusu juurde. Paraku idee võib ju hea olla, kuid tulemus on samaväärne igasuguste remondimeeste või miks mitte ka kosmeetikutega, kes viletsat tööd tehes rohkem jama kui kasu toovad. Jumal.ee leheküljel võime leida videoid inimestest, kes on kristlased ning kuidas nad on usu leidnud, kuid paraku puudub projektil laiem sisu - minu arvates. 

Partnerite all on küll esitletud vist kõik kristlikud usuorganisatsioonid, kuid ei midagi erinevate usulahkude õpetuslikest, sisulistest ja muudest erinevustest. Kas lehekülje Jumal.ee tegijad ei tea neid erinevusi või pole viitsinud kodulehele riputada, polegi vahet. Kui väita, et kõik loetletud kristlikud organisatsioonid usuvad Isa, Poega ja Püha Kolmainsust, siis teoloogilises mõttes on see küll õige, kuid neid, kes ei tea, mida selle Isa, Poja ja Püha Kolmainsuse all mõeldakse, ilmselt targemaks ei tee.   

Analoogia oleks võrreldav näiteks sellega, kui korraldatakse mingi kulinaarne üritus, kus pakutakse osalejatele valida, kas soovivad liha meediumplussi või miinusega ja suupistetena pigem lehttaignapirukaid või pärmtaignas küpsetatud. Rääkimata siis juba sellest, kas pastaroogi või pizzalaadseid tooteid. Ilmselt vaataks osalejad ühest küljest, et kui tore, saame valida, kuid samas polegi nagu valida, sest kui paljud lugejad oskaksid lehttainast ja pärmitainast eristada.

Samas pole ilmselt pealiskaudne kristlusest pajatav lehekülg või usuline harimatus peamiseks probleemiks, miks inimesed kristlaseks ei hakka ning kirikud aja jooksul inimestest pigem tühjenevad, kui et massiliselt uusi kristlasi peale tuleks. Esiteks on viimastel aastatel hakanud kirikud tegelema väga paljude erinevate asjadega, mis tekitavad segadust ilmselt mitte ainult usukaugete inimeste hulgas, vaid ka kristlaste endi hulgas. Tundub nagu ei osataks kokku leppida nii kiriku kui ühiskonna jaoks olulistes asjades ning selle asemel lahmitakse või räusatakse niisama tühjalt, ilma eriliste tulemusteta .   

Näiteks milleks õhutada usulist vihkamist heterode ja homode vahel - liiati kui selline "auväärne" ja "väärika ajalooga" organisatsioon nagu Eesti Kirikute Nõukogu on suutnud aastate jooksul vastu võttagi vaid kolm laiema kõlapinna saavutanud läkitust (jättes usklikele suunatud jõululäkitused välja) - aastal 2002 religiooniõpetuse vajalikkuse ja 2008 ning 2012  homoseksuaalsuse keelustamise kohta. Vaadates Eesti Kirikute Kogu kodulehte, siis pole justkui veel 2010 ja 2011 isegi mitte jõululäkitust viitsitud üllitada .  

Kus on näiteks piiblis räägitud homoseksuaalsusest? Ei ole kirjas kümnes käsus ja pole mõtet otsida ka seitsme surmapatu hulgast. Niipaljukest ilmselt siis ka meie vaimulike haridusest ehk siis pigem kipub kunagine maa sool  muutuma pigem teoloogiliseks sõnnikuks. Ja mõni ime siis, kui kirikud ei leia õpetajaid ning inimesed eemalduvad kirikust. Samas on seitsme surmapatu hulgas siiski olemas näiteks lihahimu ehk aplus, õgimine või ülbus ehk egoism ja hoolimatus .   

Võiks siinkohal küsida, kas pisut jaburamate teemadega ei annaks ajakirjandusse imbuda. Sisuliselt oli ilmselt " Võsareporteri" suure vaatajamenu põhjuseks tegelemine oluliste teemadega nagu igasugused petturid, kaabakad ja sulid või väikese inimese mure kurjade naabrite või ametnikega. Loomulikult ei ole " Võsareporter" kunagi olnud mingisugune kohtumõistja ja eks see olegi sealse toimetuse suva, kes sai saates õiguse ja kes mitte. Selles mõttes on see Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses küll kaks nädalat hilinenud, kuid siiski parem kui mitte kunagi. Eks Peeter Võsa ja Keila mees Tarvo Einart ühine videoklipp homoteemadel oli umbes sama jabur kui Kirikute Nõukogu seisukoht. Ehk isegi parem, sest Võsa-Pets tõlkis Tarvo sõnumi "inimkeelde" umbes sama hästi nagu kirjanik Kivirähk kristlikke sõnumeid või läkitusi nagu neid sõnumeid kogudustes nimetatakse. 

Jättes kõrvale teoloogilised aurutelud homode küsimustes ja keskendudes näiteks poliitilistele, moraalsetele või majanduslikele küsimustele, tuleb paraku homoabielud lubada. Kui näiteks Brüssel, Ameerika Ühendriigid, Soome, Rootsi ja teiste arenenud riikide hulka soovida kuuluda, siis tuleb homoabieludele jaatavalt vastata. Või  valida majanduslikeks ja poliitilisteks partneriteks homoabieludesse negatiivselt suhtuvad riigid nagu Albaania, Venemaa ja enamik Aafrika riike. Iroonia ongi selles, et  väikese riigina tuleb valida olukorras, kus valikuid pole. Kas Eesti Kirikute Nõukogu ka pisut majanduslike, poliitiliste ja moraalsete küsimuste peale mõtles, asudes midagi keelustama. 

 Kuna ma ise pole homo ja ilmselt ei ole homod ka Kirikute Nõukogu liikmed, siis kuidas on võimalik midagi millegi kohta väita, kui pole teada, millest miski alguse saab. Kohati hakkab juba vaikselt tunduma, et kui usuõpetuse sildi all üritatakse koolidesse homovihkamist sisse viia, siis võiks kirikute kodulehtedele või luua Jumal.ee veebilehe kõrvale ka kirikust lahkujatele mõeldud veebiportaali. Pole ju vist eriti mõttekas raisata koguduste arvutite kõvaketaste ressursse või paberit, hoidmaks arvel inimesi, kelle usulisi tundeid solvavad mingid asjad usuelus, kuid kes ei tea, kuhu ja kellele lahkumisavaldus esitada.

Samuti võiks annetuste nime asendada  kiriklikus arvelduses pigem küll koormise nimetusega, sest annetamine on vabatahtlik ehk siis kui ei olda jutluste sisu või muude asjadega rahul, peaks saama ka annetama jätta. Selles mõttes oleks ka mõistetav, et näiteks sunniviisil väljapressitud annetuse asemel võiks (aga pole kohustatud) vabatahtlik või sunnitud lahkuja kirjutada vabas vormis, mis põhjusel või põhjustel ta lahkub. Võimalik, et suurte ümberkorralduste taustal pole kirikujuhid tavaliste kirikulistega suhelnud ja kuigi ilmselt paljud lahkujad oma otsust ei muudaks, saaks tulevikus vähemalt probleeme vältida.