Ehk on see sellepärast, et töötan teeninduses ja puutun nii palju inimestega kokku.

Keset päeva tunnen "ärakustumise" tunnet ja päeva lõpuks olen täielik laip: pea paks, nina kinni, kurk kipitab ja ihu on nõder. Selline inimene võiks ju kodus ennast ravida, aga mitte meie riigis ega ka meie firmas.

Mäletan veel selgelt, kuidas kolleeg suvatses haiguslehe võtta ja juhataja ärritus, kuna temaga poldud seda läbi arutatud. Haigus ei ole ju asi, mida keegi saaks ette planeerida, ja niisama pole inimesed enamasti nõus oma rahast ilma jääma.

Kui tunnen juba, et hakkan haigeks jääma, siis võtan tööl Sudafedi sisse, et päev lõpuni vedada. Järgmisel päeval helistan arstile, et antibiootikume saada, ja on minu õnn, et ta neid mulle nii ruttu ja ilma mind nägemata välja kirjutab.

Jamaks läheb siis, kui on nädalavahetus ja olen jõudnud oma haiguse kõige hullemasse faasi. Sudafed küll aitab, aga pärast mõnda korda see enam ei toimi ja nii tulebki terve nädalavahetus üle elada.

Haigusleht on välistatud, sest siis ootaks mind maksmata arved ja kehv elukvaliteet. Alles mõned nädalad tagasi jäin haigeks ja sama muster kordus: Sudafed ja antibiootikumid.

Mõtlen õudusega, et kui ma ükskord vanaks jään, siis mis mõju see kõik tervisele on avaldanud ja mis raha eest ma seda teinud olen! Loodan ikkagi paremale elule ja et ka nende seadustega võetakse midagi ette, et saaks ennast korralikult terveks ravida!

Hea lugeja, kui tihti sina haiguslehele jääd? Kui haige pead selleks olema? Jaga oma lugu siin või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !