Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Jõululugu: viisin lastekodule autotäie kingitusi, kuid keegi isegi ei tänanud mind

 (88)
Jõululugu: viisin lastekodule autotäie kingitusi, kuid keegi isegi ei tänanud mind
MorgueFile

Just nüüd, enne jõule, räägitakse taas heategevusest, jõulukinkidest ja lastekodu laste abistamisest. Iga kord tekib tehtmine kaasa lüüa. Aga kuna on üks aastate tagune asi ikka veel hinges kripeldamas, siis ei jätku
ka jõudu end taas sellele lainele viia.

Minu lugu leidis aset 2005 novembrikuus, kui otsustasin, et kui saan jõulupreemiat, siis ostan selle raha eest lastekodulastele jõulukingid. Saingi preemiat ja otsustasin oma mõtte teoks teha. Valisin välja ühe armas Eesti lastekodu ja kirjutasin juhatajale kirja. Kirjutasin, et soovin aidata ja palusin tal saata väikese nimekirja vajaminevatest asjadest/kinkidest.

Juhataja saatiski mulle nimekirja asjadest, kuid kuna neid oli natuke rohkem kui minu eelarve lubas, siis otsustasin kaasata ka mõned sõbrad. Saatsin nimekirja vajavatest asjadest mõnele sõbrale ja mõnele kolleegile samuti. Kuid kuna oli lähenemas jõuluaeg, siis inimesed olid valmis aitama ja kiri saadeti omakorda edasi sõpradele ja sõprade sõpradele. Asjast kujunes tohutult suur aktsioon. (Olgu öeldud, et kogusin eranditult ainult uusi asju — kuna ülejäänud aja peavad lastekodulapsed niikuinii kasutatud asjadega läbi ajama). Mänguasju, raamatuid, riideid jne toodi väga palju. Isegi raha toodi — üsna suures koguses. Siis käisin Kristiine XS mänguasjapoes lisaks veel suuremaid kinke selle raha eest ostmas — nukuvankri, mänguköögi jne. Poe juhatajale rääkisin ka sellest n-ö “projektist” ning tema omakorda tegi veel suure allahindluse.

Ühesõnaga — rõõmu oli palju. Õde aitas õmmelda suured punased jõuluvanakotid, kuhu kingid sisse mahutasime. Rääkisin juhatajaga läbi ja ta arvas, et võiksime asjad ära tuua päev enne nende jõulupidu. Siis, 17. detsembril me sõitsimegi sõbrannaga kahekesi kaugele, teise Eesti otsa, ühte armsasse lastekodusse — auto oli ääreni kinke ja head-paremat täis.

Kohale jõudes palus juhataja meie suured kingikotid viia oma kabinetti ja sinna nad jäidki. Meil südamed põksumas ja mõeldes saabuvale jõuluõhtule, kus lapsed palju-palju kinke saavad.
Meil lubati ka natuke ringi vaadata ja lastega mängida. Lapsed olid siirad ja toredad — lugesid meile oma päheõpitud salme, hinges ootusärevus.

Küsisime juhatajalt, et kas neil tuleb siis jõuluvana, kes kingid ära jaotab, või panevad nad ise kinkidele varem nimed peale? Aga juhataja ei soovinud sel teemal meiega väga rääkida. Hakkas kiirelt uurima, kus me töötame ja kui selgus, et ühes suures riigiasutuses, siis ta kohe elavnes ja tahtis teada, kas meie kaudu oleks võimalik ka teatud eurotoetusi taotleda jms. Selgitasime siis, et see kingituste kogumise projekt ei olnud seotud meie töökohaga ja ei taha ka hakata hetkel antud organisatsiooni asjasse segada.

Lahkusime palvega, et jõulupeost saadetaks mõned pildid — vähemalt seegi tagasiside.

Väljas sadas paksu pehmet lund ja tundus, et 2005. aasta jõulud on juba korda läinud — igas mõttes!
Kuigi hinges oli ikka väike kahtlus, kas kingid ikka jõuavad lasteni?

Järgmise nädala Kroonikas oli suur lugu sellest samast lastekodust — fotodega ja puha! Kuna nende lastekodu lastel oli olnud parimad jõulud üldse! Ilutulestikufirma kinkis lastele suure ja võimsa ilutulestiku ja üks firma ilusad ja kirevad sulejoped lastele! Ja ei midagi muud.

Paljud inimesed kes olid mind aidanud, käisid selle artikli peale küsimas, et kas ma ikka viisin need kingid samasse lastekodusse? Paljude inimeste küsimisest jäi mulje, nagu oleksin need kingikuhjad kõik hoopis endale jätnud. Ja vaatamata minu kinnitusele ei olnud mul selle kohta mingit tõestust ega kahjuks ka tagasisidet. Ei saanud hiljem ka lubatud fotosid jõulupeost.

Kui helistasin juhatajale, siis ta ütles, et kingid said üle antud lastele, aga fotosid nad ei teinud ja nii asi jäigi. Ma ju ei soovinud mingit aukirja ega tunnustust — tahtsin vaid kinnitust, et asjad jõudsid õigesse kohta ja pisikest tagasisidet rõõmustavatest lastest. Ja seda viimast mitte niivõrd iseenda jaoks vaid kõikide nende toredate inimeste pärast kes mind aitasid.

Selline on minu jõululugu.