Mind ajab täitsa kurjaks, et mõned inimesed ongi endale sellise mõtteviisi võtnud. Hoolimata sellest, et on minuga käitunud täielikult tõpralikult, ollakse jõulude saabudes tohutud sõbrad, tullakse järsku kallistama ja nunnutama, kutsutakse ja oodatakse külla. Nagu oleks unustatud kogu jama, mis lõppeva aasta jooksul meie vahel aset leidis. Ja millegipärast just jõulud on see näitemängu tippaeg! Miks mitte jaanipäev? On ju see ka väga oluline tähtpäev, aga millegipärast siis ei muutu halvasti käitunud inimesed nii emotsionaalseks.

Mulle meeldivad jõulud väga! Absoluutselt lemmik aeg aastast! Ja igal aastal tekitab jõulude saabumine minus suurt elevust. See on oluline aeg, mil terve pere saab üksteisega koosolemist nautida.

Aga koos imelise jõuluajaga on taaskord välja ilmunud ka „imelised sõbrad”, kes oma sigadustele andestust üritavad leida. Hoolimata härdast ja soojast jõulutundest, ei tunne ma, et nüüd oleks aeg unustada kõik see, mida selja taha jääv aasta endaga kaasa viib. See võib tunduda ehk liiga karm.

Ma leian, et inimestega ei saa käituda nii nagu raamatutega — hakkan lugema ja kui meeldi panen ära riiulile. Ja kui saabub viivisevaba periood (ehk jõulud), siis viin ilma igasuguse süütundeta tagasi raamatukokku. Kui keegi on minuga halvasti käitunud ja mulle haiget teinud, siis jõulud pole kohe mitte see aeg, kus ma tahaksin nende inimeste ja veel eriti neile andestamisega tegeleda. Ma tahan nautida seda ilusat aega inimestega, kes on mulle kallid ja mulle ainult head soovivad!

Selle asemel, et jõulusära kasutada andestuse saamiseks, võiksid inetult käitunud inimesed jõulude aeg hoopis suure heateo teha ja oma käitumise üle järele mõelda — vaikselt…omaette. Ja minna uude aastasse paremate kavatsuste ja tegudega. Ja uskuge — seda märgatakse kohe! Ja ehk võib juhtuda, et parem suhtumine teistesse hajutab aja jooksul tehtud halvad teodki….