Päike oli väljas. Emad-isad tõid lapsi trenni ja viisid, lapsed mürasid ujulaukse juures maas... Kui mu telefon oleks laetud olnud, oleksin sulgenud ennast ninapidi netiavarustesse, kuid nüüd süvenesin nähtusse.

Oot - need poisid seal maas ei müra ju! All oli väiksem sinise jopega poiss ja tema peal paar peajagu suurem ja raskem poiss. See kraapis väiksemalt mütsi, haaras tema väljakasvanud pruunidest juustest, siis tõusis ja lõi jalaga pikali lamavat poissi. Suur pruun saabas tabas korduvalt maaslamavat väikest poissi! Siis ma enam ei oodanud. Tormasin autost ja lõpetasin selle vägivallatsemise.

"Miks sa teed nii?" küsisin mitte just suure hellusega, sest pole alandavamat vaatepilti kui suur poiss nuhtlemas endast nii palju väiksemat. Kui suur peab olema sellise lapse alaväärsuskompleks, mõtlesin, et tormata endast väiksema kallale? Ohver, sinise jopega poiss oli veel väiksem kui ma arvasin, umbes 7aastane. "Ta viskas mu koolikotti!" põhjendas Lööja, miks ta teisele kallale läks.

"Kui sa ei saa sõnadega hakkama, siis sa palud abi täiskasvanutelt, mitte ei lähe teisele kallale!" vihastasin veel rohkem.

Aga - siinkohal hämmastas mind muu. Mitte üks täiskasvanu ei reageerinud laste omavahelisele kaklusele. Ehkki nende laste ümber seisis palju samaealisi poisse, keskmine vanus umbes 10, siis kõik pigem muhelesid olukorra põnevuse üle. Ja kui saabusin mina, siis nende pilgud olid täis võidurõõmu, et tädi tuli möllama, vaatame, mitu punkti saab!

Neid lapsi tulnuks raputada, et see pole enam GTA mängimine, vaid päris vägivald. Ja mitte ainult raputada lapsi - ka ujula fuajees ootavaid täiskasvanuid, kes kõik läbi klaasuste nägid seda kaklust. Mitte üks täiskasvanu ei vaevunud sekkuma, sest keegi ei soovinud märgata - kõik olid ninapidi telefonis. Halloo! Kas nii lähebki, et mugavam on mitte näha? Et vööras laps, vööras mure? Et ei abista väiksemaid isegi kui ta võttis selle koolikoti? Laseme vastikutel ülbikutel peksta oma lapsi? Kui jah, siis palju õnne meile, kui meie omad lapsed sinika või alandustundega koolist tulevad. Ärme sekku, sest see võib tunduda lapse privaatsfääri sisenemisega?

See poiss, kelle eesnimi algas S-tähega ning perekonnanimi täishäälikuga, ei tundnud vähimatki kahetsust, tal oli veel väge minugagi vaielda. Nii väga õigustas ta oma pooleli jäänud kaklust.
Selle poisi tumedad silmad näitasid, et see laps ei tule oma raevuga toime.

See poiss ei kartnud mind, kobises vastu. Kui ta end minekule sättis, alahuul värisemas, panin tähele, et tal olid pruunid saapad ja paelad olid lahti.

Kui pärast autosse istusin, tundsin kahetsust, et sekkusin - pole ju minu asi maailma parandada, lapsed on kakelnud alati... Aga siis ma mõtlesin, et kas ma teeksin seda uuesti? Jah. Teeksin. Ja ma sooviksin, et ka teised emad-isad reageeriksid alati poisikeste kaklustele.

Aga tundsin kahetsust veel ühel põhjusel - et ei jõudnud sellelt väiksemalt küsida, kuidas ta ennast tunneb. Ta oli vaikselt jalga lasknud. Võibolla tundis ta end süüdi, võibolla võttiski teise koolikoti ja viskas, kuid ma loodan, et ta sai ehk teadmise, kui kergelt võib väikese naljana mõeldud seik suureks jamaks tõusta. Ja ehk ta nii enam ei tee.