Joel-Fredi Jõgise: Elame parimal võimalikul ajal
Parim aeg elamiseks
Poed on kaupa triiki täis, linnatänavaid ummistavad kuulsate autovalmistajate ihaldatud tooted, me riietume kvaliteetsemalt kui ei kunagi enne. Meie sisekujundatud kodud täituvad disainmööblist ja elektrilistest kodumasinatest. Töö- ja puhkusereisid viivad meid planeedi suurimatesse metropolidesse ja kaunimatesse puhkepaikadesse. Kogeme elamusi, millest meie esiisad midagi ei teadnud. Meie meeled saavad tunda aistinguid, millised ei ole iial varem kättesaadavad olnud. Lühidalt – elame elusid, mida paljud kadestavad.
Siinkohal, hea lugeja, võtsid Sa lahti kommentaariakna ja asusid raevukat vastulauset kirjutama?
Haarasid klaviatuuri, fleimisid küberruumi järjekordse leekiva kommentaari, millele kirjutasid alla: Robert, elukutseline netikommentaator.
Jah, tõesti – võimalus avaldada oma arvamust on samuti üks aja märke. Sõna on vaba, nagu ei kunagi enne. Esiisad saanuks sarnaste avalduste eest, nagu Sina, hea lugeja just aknasse tippisid ja ära saatsid, mõisa tallis soolaste vitsadega peksa või sattunuks külmale maale elu üle järele mõtlema.
Kaks erinevat maailma
Kindlasti ei ole palju neid rahvaid, kellele on saatuse tahtel langenud osaks võimalus kogeda nii lühikeses ajahetkes omal nahal kaht teineteist sisuliselt välistavat maailmakäsitlust, nagu see meile on osaks saanud.
Räägitakse, et inimesed jagunevat unistajateks ja tegijateks. Selles möödunud maailmakirjelduses – Nõukogude tegelikkuses, saime me salamisi unistada, aga väga piiratud olid võimalused millegi ärategemiseks.
1987. aastal valminud suurepärases mängufilmis “Keskea rõõmud” ohkas naine: “Kui saaks kordki elus ära käia Pariisis!” Mille peale mees pidurite kriginal auto peatas ja vihaselt käratas: “Aga palun, hakka astuma!” Repliik ajas kinosaali naerust rõkkama. Soovide ja võimaluste vastuolu tekitas publikus reaktsiooni, frustreeritud naerupahvaka. Vaatajad teadsid hästi, mis on võimalik ja mis jääbki ainult unistuseks. Täna jääks see filmiepisood mõistetamatuks, kujundlik märgikeel vabaduses sündinud noorele hoomamatuks. Nii erinevad olid need maailmad.
Planeeritud majandus versus vaba turg
Käsu- ehk plaanimajanduses oli palju käske-keelde, aga vähe ruumi nende vahel iseseisvalt toimetada. Kes piiranguid rikkuda julges – turumajanduse aluseid oli inimkäitumises märgata ka ENSV-s, riskis saada karistatud, süüdistatuna mittetöise tulu saamises, spekulatsioonis, kahjurluses jms ning ettevõtlik inimene pandi absurdselt konstrueeritud süüdistuse alusel vangi.
Sisuliselt toimis ühiskonna võrdsustamine käskude, keeldude, eriti aga karistamise kaudu.
Hirm ja viha on märksõnad, mis iseloomustasid tolle ajastu inimeste elu kitsastes peale surutud raamides. Sellest ajast on jäänukina pärit ka osade inimeste häälekas soov “kõva korra”, “raske karistava käe”, surmanuhtluse taaskehtestamise ja rikkamate inimeste represseerimise järele, millist irratsionaalset viha kasutatakse ära poliitilistes murumängudes vähemharitute häälte püüdmisel.
Tänases vabaturumajanduses aga, mis ju tegelikult ongi normaalseisund omavahelises asjaajamises, on loomingulisele ja ettevõtlikule inimesele eneseteostuseks avatud võimalused, millistest varem võis vaid unistada. Hakkaja inimene saab ennast teostada ettevõtluses, asutades äriühinguid ja hakates pakkuma kaupu ja teenuseid, eesmärgiga toota kasumit ettevõtte omanikele – osanikele, aktsionäridele.
Selline üldinimlik soov – saada kasu, on kasulik ka ühiskonnale tervikuna, kuna ettevõtja võtab enese kanda funktsioone, milliseid ei suudaks iial kvaliteetselt täita plaanimajanduslikud struktuurid, kes on liiga jäigad, et adekvaatselt kohaneda tarbijapoolse muutunud nõudlusega.
Kohanematuse tunnuseks plaanimajanduses on aga kaupade-teenuste defitsiidi teke – puudujääk kaubapakkumises.
Defitsiit võib olla ka riiklikult soositud mudel inimestele hüvede jaotamise mehhanismis.
Kes oleks huvitatud mingist hüvest – auto- või korteriostuloast, riigist väljasõiduviisast või võimalusest osta lahustuvat kohvi, kui seda kõike saaks vabalt turult ennast alandamata, kui ei esineks kroonilist defitsiiti?
Samuti on tarbekaupade defitsiit näiteks, mis juhtub, kui riiklikult juhitud ressurss suunatakse mujale – NSV Liit eelisarendas sõjatööstust ja kogu tootmisvõimsus oli suunatud Läänemaailmale “ära tegemisele” militaarvallas. Teame aga, et kui toota palju sõjalaevu, saab sellevõrra vähem toota naiste talvesaapaid.
Defitsiidiaega mäletavad tänased kesk- ja vanemaealised kindlasti hästi, kui nende valemälu ei ole seda aega idealiseerima kippunud ja kohatisi ideoloogiakallakuga lisakaubapakkumisi – näiteks Moskva Olümpiamängude raames Tallinnas toimunud purjetamisvõistluse ajal, mil sai osta isegi apelsine, kakaoga kondentspiima ja Tallinnas toodetud Pepsi-Colat, nõuka-aegseks normaalseisundiks pidama ei asu. (Isegi külapoes müüdi banaane!).
Selliseid võimalusi paremaid kaupu hankida korraldati välisturistidele (selline naljakas mõiste oli Nõukogude Uuskeeles (vt. G. Orwell, “1984,”) käibel riiki siseneda lubatud välismaalase kohta) näitamiseks Potjomkinluse (mõiste, mis iseloomustab paljusid nähtusi nõuka-ajast) korras: “Vaadake, ka meie inimesed saavad osta kvaliteetseid kaupu nagu teil Läänes, avalikud hüved aga on meil sotsialistlikud – kõigil on töö- ja elukoht, arstiabi on tasuta, prostituute-vargaid-narkomaane meil siin ei esine.”
Ei oskagi seda defitsiidiaega paremini kirjeldada kui läbi tualettpaberisabade. Sõna levis suust suhu, kellel oli võimalus, ka helistas sõpradele-sugulastele ja head inimesed tervest linnast tormasid kontorikaupade (sic!) poodi s***paberit ostma, mida müüdi limiteeritud arvul ja jätkus vaid kiirematele.
Sellest ajast ka rahvalik anekdoot, et vaatab välisturist Soomest seda rõõmsat askeldamist peldikupaberirullidega ja ütleb mõtlikult sõbrale: "Pekka, lähme ära. Siin on suuri paskantaudi!"
Tänases maailmas seisavad need paberirullid rahulikult supermarketite riiulitel ja suurenenud ostuhuvi võib märgata kaupmehe poolt tehtud allahindluste käigus.
Allahindlus on veel üks omapärane asi – defitsiidimajanduses oli asjadel konkreetne riiklikult määratud hind, mis oli tootele lausa pressitud ja püsis pea muutumatult kuni järgmise rahareformini, mis hävitas etteplaneeritult inimeste liigsed säästud, mida mõned olid suutnud vaatamata Süsteemi sisse ehitatud omadustele ikkagi koguda. Selliseid sääste plaanimajandus ei sallinud, kuna see võimaldas musta turu ehk Plaaniga reguleerimata kaubavahetuse tekkimist.
Tänapäeval hindab kaupmees oma kauba tavahinnast odavamaks lihtsal põhjusel – poe ladu on vaja vabastada möödunud hooaja kaubast moodsama kaubapartii tulekuks, sest vabrikute tootearendustsükkel liigub omasoodu ja tehased saadavad uuendatud disaini ja lisaomadustega kaupa turule regulaarselt, keegi aga peaks ära ostma ka juba toodetud kauba.
Allahindlused võimaldavad turgu laiendada ka vaese, ehk kapitalistliku "uuskeele" sõna- hinnatundliku, kliendi arvel. Nii avaneb kvaliteetse kauba tarbimisvõimalus erinevatele sotsiaalsetele kihtidele, nõukogude nostalgiat võib aga kogeda inimhulkade rüseluses allahinnatud tatra ja televiisorite odavmüükide aegu. Kindlasti käivadki paljud vanemad kodanikud sellistel üritustel just mitte niivõrd odavkauba pärast kui just nostalgiast tulenevatel ajenditel – meenutab ju selline “lauavõitlus” nende noorusaegu defitsiitset kaupa jahtides. Igale oma.
Tulles tagasi algse mõtte juurde – elame parimal võimalikul ajal.
