Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Jällegi jäin langevate meteooride vaatemängust ilma

 (21)
Jällegi jäin langevate meteooride vaatemängust ilma
AFP/Scanpix

Sain teada, et 11. ja 14. kuupäeva vahel on taaskord oodata öötaevasse vaatemängu, nimelt tähesadu.

Niisiis seadsin end valmis, panin lausa meeldetuletuse telefonisse ja rääkisin sellest kõigile tuttavatele. Ma olin põnevil, sest kahjuks pole ma kunagi varem sattunud nägema perseiidide sadu.

Meteoorivool tipneb küll igal aastal nendel samadel kuupäevadel ja mõne inimese jaoks võib see olla igav ning mõttetu, kuid mina tahaks ikka selle tähesaju kord ära näha. Juba mitmel järjestikusel aastal olen selle võimaluse käest lasknud. Küll on ilm olnud ebasobilik ja on ka juhtunud, et olen lihtsalt sündmuse ära unustanud.

Tundus, et see aasta läheb õnneks ja ma näengi esimest korda elus tähesadu. Ilmad on hiljuti üsna selged olnud ja tundus, et kõik on langevate meteooride vaatlemiseks väga soodne, kuid millegipärast ei näinud ma ka sel aastal mitte mingit actionit. Lubati ju küll võimsat vaatemängu.

Öeldakse, et kui näed tähte langemas, siis võid oma salasoovi vaikselt lausuda ja see peaks täituma. Soovi ei tohi aga kellelegi reeta. Vahel on hea sellistesse lihtsatesse asjadesse uskuda. Oleks see elu vaid nii lihtne. Minu salasoove ei tahtnud ükski täht ka sel aastal kuulda.

Esimese võimaliku vaatlusöö üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda augusti vahel unustasin ma meeldetuletustest hoolimata ära. Väsinuna töölt tulles heitsin kohe magama ja sedasi mu tähtede vaatlemisplaanid luhta läksid. Peab tunnistama, et ega see tööinimese põli kerge ole. Teed terve päev tööd, jõuad hilja koju ja heidad magama, sest homme hommikul pead taas vara ärkama ja tööle tõttama. Selline see tööinimese elu kord on.

Seotud lood:

Sain teada, et kõige võimsam vaatepilt tõotab tulla ööl vastu esmaspäeva, kaheteistkümnenda ja kolmeteistkümnenda augusti vahel. Midagi polnud veel kadunud. Mul oli veel lootust tähesajule peale sattuda. Uskusin juba, et näen sel aastal tõesti midagi võimsat.

Lugesin, et enne keskööd on tähesadu kõige parem jälgida. Kella poole 12 paiku läksin õue. Sättisin end mugavalt matkatooli istuma ja vaatlus võis alata. Õues oli juba üsna pime, kuid taevas oli endiselt tumesinine ja seal olid vaid mõned üksikud tähed, kes end küll liigutada ei viitsinud. Peab mainima, et üsna külm oli ka. Viimasel ajal on ööd päris külmad olnud.

Nii ma seal siis istusin. Oma pool tundi. Seejärel otsustasin, et on veel vara. Ma ei heitnud meelt ning läksin veidikeseks tuppa sooja. Kella poole 2 paiku naasesin ma oma vaatluskohale. Taevas oli endiselt tumesinine ja miski polnud muutunud. Pettumus.

Meteoorivool pidi ju olema nähtav igal pool, aga mina seda küll ei näinud. Alati lubatakse metsikut ja enneolematut tähesadu, mida on näha pea igal pool, kuid reaalsuses  on asi selline, et poole tunni jooksul näed maksimaalselt 3-4 pisikest tähesaba ja hea on, kui sedagi. Mina jäin täiesti tühjade kätega.

Oleksin hea meelega meteoorivoolust paar pilti teinud, kui ma vaid oleks seda näinud. Avastasin ka pärast pikalt oma kompaktkaameraga mängimist, et see ei suuda sellises hämaras öös midagi jäädvustada. Kuid mida ikkagi ei olnud, oli tähesadu.

Peab vist jälle järgmise aastani ootama.