Töötasin omal ajal kümmekond aastat lasteaias.Ei olnud minu ametinimeks peenutsev õpetaja, tavaline kasvataja olin. Ja just kasvatamine oli olulisem osa tööst. Eks õpetatud sai ka.Normaalsuse piires. Sest siis ei eeldatud,  et laps peab kooli minnes kõike oskama. Jäeti õpetajatele ka tööd. Ja lapsele lapsepõlv.


Lapse kõige tähtsamaks tööks oli mäng ja läbi selle õppimine. Loomulikult eeldas see ka kasvataja võimekust lapsega sammu pidada. Ehk liikuvust, lusti ja fantaasiat. Omadusi,  mis peaks olema ka tänapäeva lasteaia õpetajatel.


Just siin aga näen ma üht probleemi. Kas kõigil üle 50-aastastel seda lusti ikka jagub!? Kas ikka jõuab pensionieelik lastega sammu pidada?


Kui enam ei mäleta omi lapsepõlve vempe, kui pole piisavalt fantaasiat, et ette kujutada, mida need rüblikud järgmisel hetkel korda saata võivad, kustub valvsus. Ja tihti on õnnetus kiire tulema.


Eriti nüüd, kui mänguväljakud ju on muudetud VÄIDETAVALT turvaliseks. Paraku, mitte miski asi siin elus ei ole 100% turvaline, ei söömine (kõiksugu asjad kipuvad ikka vahel kurku kinni jääma) ega isegi magamine mitte.


Isegi üht last, seal juures teades kõiki tema iseärasusi, on raske igal hetkel jälgida. Aga kui neid on 20!?


Kindlasti oleks abiks, kui õpetajat, eriti sellist vanemapoolset, toetaks paar füüsiliselt aktiivset noort ja rõõmsat abikasvatajat. Viimaste ülesandeks olekski ehk sõna otseses mõttes mängimine, koos lastega. Läbi päeva.


Ja loomulikult oleks tore,  kui meil juba ükskord mõistetaks, et ega paberil last ei kasvata .Kogu see bürokraatia võiks kord juba lõppeda. Kõiksugu aruanded,  ette ja taha,  röövivad väga suure osa õpetaja ajast ja energiast. Ja ometi pole neist ettekannetest mingit kasu. Mitte keegi ei täida neid sõna-sõnalt.


Uskuge mind, sel hetkel, kui päevaplaan näeb ette “harjutusi nabale ja sabale”, kukub tegelikult mõni laps hoopis põlve puruks, halvemal juhul muretseb endale kipsi.


Ja siis hakkab muidugi “nõiajaht” pihta.Päevik ju tegevust ei kajasta,seega miks oli see laps kohas, kus käeluu puruks kukkus? Ja kus olid õpetaja silmad, miks ta ei näinud, miks vahel ei hüpanud.Mitte keegi ei mõtle, et võimalik, just sel hetkel hoidis ta ära mõnd teist õnnetust.
Inimesed, kes kommentaariumites kõiketeadvalt sülge pritsivad, võiks vahel enne ennast samasse olukorda asetada.Eriti need, kes väidavad, et õnnetused juhtuvad seepärast, et kasvatajad seisavad kusagil seina ääres ja lobisevad.


No tule taevas appi, kus nad siis seisma peavad.Või on teie arvates võimalik seista korraga 20 lapse kõrval? Ei noh, põhimõtteliselt ju on, aga kas lapsed jälle on nõus seisma terve päeva ühes pundis liikumatult paigal. Ja muide, ka siis võib juhtuda õnnetus, kunagi ei tea, millal üks “röövel” teisel silma peast torkab.


Isegi lambakarjus valvab lambukesi eemalt jälgides.Vaid nii on ülevaade kogu karjale.Ja vabandage väga, aga eks see lasteaed ole ka suurelt osalt karjatamine.Seda kahjuks majanduslike võimaluste puudumise tõttu.


Nii kukubki välja, et see, kellel raha napib eralasteaia jaoks, riskib automaatselt juba oma lapse eluga.Ja süüdi pole siin ei lasteaed ega lapsevanem.


Kogu seda targutamist poleks ma kirja panema hakanud.Mõistlikud inimesed teavad neid tõdesid isegi.


Aga lugedes Õhtulehes järjekordset artiklit, kus vaene lasteaednik hammaste vahele haaratud,ajast kopsu üle maksa küll. Mitte see tümitamine, et hooletu ja ebaturvaline ja....


Hoopis järjekordne näide, et ausus, tänulikus saavad ilmtingimata karistatud.


Õpetaja, kes inimesena käitus üllalt, pedagoogina eetiliselt, kasvataja, kes väikesele inimesele kirjutas tänukirja, saab loomulikult nii ehk naa karistada.


Kui muidu oleks see tänukiri olnud väikese päästja jaoks suur ja tähtis asi. Õpetanud, et teisi aidates saad vastu tänu. Aidanud mõista, et reageerimine on tänuväärt ja vajalik tegevus, siis nüüd!?

Mis saab, kui ka see kasvataja töölt kõrvaldatakse, inimesed on ju hullemad kui hundid, söövad ka omasugust. Arvata on, et varem või hiljem heidab mõni rühmakaaslane talle ette, et armsa kasvataja lahkumises on just tema süüdi. Vaene laps, kes teeks talle selgeks, et tema teguviis oli siiski õige, tal oli õigus uhkust tunda. Miks peaks ta mõistma, et seda paraku ei olnud tema isa teguviis.


Kas järjekordse kasvataja koondamine on lahendus? Neid ju isegi vähe.


Enne, kui tõsta palkasid koolis, võiks sealsed õpetajad oma efektiivsust siiski tõestada. Raha lasteaedadele peaks andma aga silmapilkselt ja seda mitte palkade tõstmiseks, vaid eelkõige lisa tööjõu võimaldamiseks.


Prioriteedid võiks riigil, mis pidevat iibe tõusu nõuab, paigas olla. Kaitset ja armastust vajavad ikka eelkõige kõige väetimad ja saamatumad. Need, kes end ise kaitsta veel ei suuda.

ps.vähemalt antud lugu oleks olemata jäänud, kui riiete tootjad suudaks välja mõelda "ise purunevad" paelad. Sellised, mis teatud pinge juures kohe katkeks. Pole ju mingi "raketiteadus"!