Jalakäija: vahel on ohutum ületada teed täiesti suvalises kohas

Viimase aja sagenenud liiklusõnnetustes on kerge süüdistada jalakäijaid ehk neid kõige nõrgemaid. Tegelikult on autojuhtidel siin ka oma osa. Mind jalakäijana häirib ja asetab lausa eluohtlikku olukorda see, et autojuhid ei tea, kus on sebra ega erista valgusfooril värve!

Mitugi korda olen Balti jaama juures olnud tunnistajaks, kuidas kustuva rohelise tule ees autojuht veel viimsel hetkel jõuliselt gaasi annab, et jumala pärast kohe süttiva punase ees pidurdama ei peaks.

Seda tehes ületatakse ka raudselt kiirust - ei ole ju teisiti võimalik ülejäänud autodest vähemalt kaks korda kiiremini sõita. Ei ole võimalik, et kõik ülejäänud autod, kes juba foori alt läbi saanud, sõidavad lubatavast poole aeglasemalt. Linnatänavad ei ole kohased kiiruskatseteks või rallisõiduks.

Veel hullem on mõnegi autojuhi sebral käitumine tipptundide ajal, mil ummikud kõikidel sõidetavamatel tänavatel kahes suunas looklevad. Alati leidub mõni "geenius", kes peab vajalikuks ennast viimsel hetkel sebrale ajada, ja kui tema ees autod seisma jäävad, siis pargib ta ennast jalakäijate ülekäigurajale. Samal ajal, kui jalakäijatele peaks olema roheline tuli ja üle tee minemise õigus. Kuhu sa, hing, siis lähed seal autode vahel trügides? 

Kas maksab sellisel juhul imeks panna, et jalakäijad otsivad tee ületamiseks ka muid kohti, kui neile märgistatud rajad - neil muudel kohtadel on ehk rohkemgi lootust eluga üle saada, kui sebrat mööda. Liikluskultuuris peaksid ikka tugevamad head eeskuju näitama, mitte jalakäijate poole näppu viibutama.