Jaak Uibu: hoog maha, homoapologeedid!
Inimkonna, rassi, rahvuse, eesti rahvuse jätkusuutlikkuse tagab vaid reproduktiivses eas mehe-naise normaalne suguelu, millest sünnivad järglased – elu edasikandjad. Seda pole vaja tõestada, sest samasooliste abielude fännid on ka ise sündinud mehest-naisest. Hoolimata mõne erakonna, riigikogu fraktsiooni või pööbli anaalpoliitilistest hoiakutest.
Minu tutvuskonnas on mitmeid inimesi, kellel on kalduvus samasoolise ihalusele. Nad ei häiri mind ja austan neid, kuni nad ei hakka edvistama oma ihalusega. Jätkusuutlikkuse aspektist on homofiilia puue, võib-olla sügav puue. Selles mõttes on homofiilia vastuolus põhiseaduse vaimuga.
Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivate uute perekonna vormidega, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, mis esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid.
Olen juba kaks aastakümmet hoiatanud riigivõimu Eesti üha kahaneva rahvaarvu pärast – trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik. Olen appi kutsunud ühisele arutelule riigikogu liikmeid, peaministreid, ministreid, akadeemikuid, loomeliite, ülikoole, arstide ja õdede liitusid. Üldjuhul on pöördumised jäänud vastuseta või on esitatud mittemidagiütlevad paarirealisi vormitäiteid. Seda just riigikogu poolt, kus jõuliselt on hakatud nüüd läbi suruma kooseluseadust. Nagu see aitaks tõsta iivet. Vastupidi – see kõrvaldab käibelt potentsiaalsete eluandjate kohordid! Tule taevas appi! Nüüd on koht tsiteerida Euroopa Liitu emigreerunud ekspeaministrit.
Juhuse tahtel loen selle homohulluse foonil praegu Mari Raamoti mälestusi pea saja-aastasest sündmusteahelast. Olgu tänatud EPL ja Akadeemia, et tegite mälestusteraamatu kättesaadavaks. See on nagu sõõm puhast vett!
Jaan Raamotit kui maareformi üht autorit ma muidugi teadsin. Tema abikaasa Mari mälestustes avanes aga ajalugu rohujuuretasandil, mida enamasti ei kohta. Kangelaslikkus abikaasa päästmisel kindral Bezobrazovi karistussalga kohtu käest, korduv vanglaelu selle robustsuses, põrandaalune tegevus oma riigi loomisel, Eesti Vabariigi sünd, kasvuraskused, Vabadussõda. Kust nad võtsid selle jõu, mille abil nii palju suudeti? Vastus on: armastusest kodumaa vastu, aga ka nende ühisest kodust ja eeskujulikust perekonnaelust.
Homoapologeedid apelleerivad ei tea mis argumentidele. Aga mina Homerosele: "Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad."
