Itaalia ja Kreeka abil varjatakse Eesti viletsust
On tõsiasi, et keskmine lõunaeurooplane elab palju paremini kui keskmine eestlane. Riigi edukust oma rahva teenimisel tuleb hinnata rahva heaolu, mitte riigi võlakoormuse protsendi järgi.
Inimesi on pandud uskuma, et mujal on olukord kordades kehvem kui Eestis — seda rõhutatakse igal võimalusel. Nagu ka seda, et ega Eesti pole süüdi, et teised riigid vastutustundetud on. Loodud on suurepärane illusioon ning inimeste igapäevasest kõnepruugist joonistuvad aina enam välja laused stiilis „kui ei meeldi, mine Kreekasse — seal on palju hullem“. Taolised laused on heaks näiteks, kuidas riikide tegelikku olukorda on ajakirjanduse abil moonutatud.
Räägitakse vaid positiivsetest näitajatest
Kreeka miinimumpalk on Eestiga võrreldes ligikaudu kolm korda suurem, kulutused tervishoiule kahekordsed. Need on faktid. Mitte miski ei muuda neid. Lihtsal inimesel on parem elada Lõuna-Euroopas. Kusjuues on kohatu pakkuda esiuudisena, et peaminister Ansip käib Euroopas kolleege õpetamas, kuidas riigieelarvet tasakaalu viia. Samal ajal püüavad tema lääne kolleegid oma finantsprobleemidega hakkama saades, sealjuures rahvast mitte ohvriks tuues.
Kindel töökoht ja sotsiaalsed tagatised on näitajad, millest riigi elanikud hoolivad. Reitinguagentuuri AA-hinnangu positiivseid tagajärgi tulevane maapensionär oma eluajal ei tunne.
Sattusin ühel pühapäevasel päeval sõitma Kopli liinidele. Sinna jõudnuna jäin pidama trammipeatuse lähedusse, kus asub üks linnaosa supiköökidest. Järjekord oli vähemalt saja meetri pikkune… Vaatepilt oli lihtsalt uskumatu! Miks ignoreeritakse reaalseid probleeme, mis vajavad lahendusi? Just taolisi „ebahuvitavaid“ teemasid summutatakse Itaalia ja Kreeka abil, millel pole lihtsa eestimaalasega mingit seost.
Iganädalastel valitsuse istungitel korrutatakse seevastu üha uuesti Eesti raamatupidamislikke näitajaid, mille kohaselt on Eesti tõenäoliselt maailma edukaim riik.
Miks Eesti rahvas lahkub „probleemsetesse riikidesse“?
Lisaks kõigele püütakse eelmainitud näitajatega peita asjaolu, et tihtipeale lahkutakse Eestist just neisse „suure võlakoormusega ning probleemsetesse“ riikidesse. Just nendesse samadesse riikidesse, kus elanikele on tagatud elamisväärne miinimumpalk ja sotsiaaltagatised. Loomulikult on kõikidel riikidel raske rahva heaolu keerulistel aegadel tagada. Kuid need riigid ei too enda rahvast kolossaalsete kärbete ohvriks.
Pole mingi saladus, et ka tuhanded õpilased ja üliõpilased lähevad just Lõuna-Euroopa „probleemsetesse riikidesse“ suvist taskuraha teenima. Miks? Sellepärast, et neis riikides on noortel võimalik teenida Eesti mõistes arvestatavalt head palka. Sealjuures on kulud üsna Eestiga võrreldavad. Selle raha toovad nad aga koju ning käibemaksu abil kasvatavad Eesti eelarvet.
Rikkad välismaa sugulased toetavad
Me ei saa lõputult rääkida, et laenamine on vale. Lõppkokkuvõttes on Soome laenukoormus pea kümme korda Eestist suurem ning kõikidest hirmutavatest kriisidest hoolimata kolivad eestimaalased uut elu alustama just sinna. Isegi „aasta liberaal“ ja Reformierakonna hääletoru ning Postimehe uus peatoimetaja Anvar Samost on öelnud, et oluliste projektide jaoks on vaja laenu võtta. Mis on veel olulisem projekt, kui rahva väljasuremise vältimine? Kõike ei saa mõõta vaid majanduslike näitajate abil, ka sotsiaalne mõõde on oluline.
Praeguseks on välja kujunenud olukord, kus tuhanded välismaal elavad eestlased saadavad kojujäänud sugulastele piiri tagant raha. Muidugi võidab sellest käibemaksu näol ka Eesti riik. Eesti on muutunud justkui uueks Kuubaks, kuhu välismaale emigreerunud sugulased suuri rahapakke saadavad, mille toel valitsus enda rahakotti täidab.
