Istanbuli neiu räägib linna tabanud terrorist: alati, kui on, millest rääkida, siis sellest rääkimine keelatakse ära
Elan linna Aasia poolel. Hommikul kella 10 paiku läksin koopiakeskusesse asju ajama. Seal kuulsin ühe tüdruku muret tema lähedase pärast – keegi oli läinud Sinise mošee juures asuvale väljakule, äsja oli seal plahvatanud pomm, ja nüüd oli tema telefon välja lülitatud.
Plahvatuse toimumispaik ei ole elurajoon – seda nimetatakse ajalooliseks piirkonnaks ja seal on üksteise kõrval mitmed ajaloolised vaatamisväärsused nagu Sinine mošee, Hagia Sophia, Topkapi palee ja Basiilika tsistern. Seal käib väga palju turiste ja minagi viin sinna tihti oma külalisi välismaalt.
Varem on ISISe rünnakud olnud poliitilisemad – sihtmärgiks on olnud vasakliberaalid. Nüüd aga rünnati lihtsalt turiste, mis tähendab, et välismaalastes püütakse tekitada hirmu, et nad ei julgeks siia reisida. Kardan, et mingil määral see kindlasti ka õnnestub.
Keelati Youtube, keelati Twitter
Mu isa sõber töötab Üsküdaris, Aasia poole linnaosas, mis on plahvatuse suhtes teisel pool Bosporuse väina. Ta ütles, et seda plahvatust oli isegi seal tunda.
Valitsus on sündmuse kajastamise ära keelanud – selge märk diktatuurist. Väidetakse, et keeld teenib rahvusliku julgeoleku huvi, aga tegelikult nad lihtsalt ei talu meedia kriitikat. Eriti pärast 2013. aasta Gezi pargi meeleavaldusi ja nendega seonduvat karmi kriitikat välismeedia poolt.
Youtube keelati ära, Twitter keelati ära – alati, kui on, millest rääkida, siis sellest rääkimine keelatakse ära. Neile ei meeldi, kui inimesed avaldavad arvamust, sest nad teavad, et rahva enamus ei toeta neid. Tegelikult pole keeldude abil loomulikult võimalik ühtki probleemi päriselt lahendada.
Pisut informatsiooni on siiski jagatud: plahvatuse olla korraldanud 1988. aastal sündinud Süüria kodanik, kelle sihtmärgiks oli grupp saksa turiste.
Terroristide tõttu kardavad inimesed rahvakogunemisi
Ma ise käisin selles samas kohas alles pühapäeval pildistamas. Ühest küljest muudavad sellised plahvatused õhkkonda närvilisemaks. Teisalt jällegi: elurajoonides mingit terrorit ei toimu ning inimesed tunnevad end üldjoontes turvaliselt. Istanbul on nii suur, et enamiku elanike jaoks oleks see plahvatus võinud sama hästi toimuda mõnes teises linnas.
Tõsi küll, inimesed kardavad viimasel ajal suuri kogunemisi ja suuri rahvahulki. Minu kant on populaarne koht meeleavalduste korraldamiseks ja kui need toimuvad, siis üritan pigem kodus püsida. Vanasti käisin isegi Gezi pargi meeleavaldustel, aga pärast seda, kui ISIS hakkas vasakpoolseid meeleavaldajaid ründama, ma enam ei julge. Eelmine kord sai Ankaras 97 inimest surma.
Kaks kuud tagasi tehti anonüümne hoiatus, et Osmanbey-Taksimi metrooliinil plahvatab pomm. Siis ma küll kartsin ja sõitsin sellepärast ringiga teistkaudu.
