Irooniliselt eksistentsist: pensionär elab nagu kunn
Elu teeb ikka ootamatuid pöördeid: eile oli onu tegus pensionär, nokitses hommikust õhtuni tasahilju koduseid töid teha.
Mis on üksi elava pensionäri "põhiamet" ahjuküttega maakodus? Talvel eks ikka puudega mässamine: neid on vaja kuurist tuppa tassida, ahju ja pliiti kütta. Kui väga külm, siis isegi kaks korda päevas. Õues ootab viisteist ruumi poolemeetriseid lepapakke - ka neid tuleb jõudumööda lõhkuda.
Lund on vaja rookida ning süüa teha. Ongi kogu päev. Õhtul teed pliidil siibri lahti, tõmbad soojas toas pliidi ees piipu ja vaatad telekat: digitaalselt selge pilt ja suur ekraan ei sobi nagu hästi siia vanasse palkmajasse...
Eile pani onu iga kuu raha kõrvale. Võiks öelda, et ta lihtsalt kasutas raha väga vähe, sest elas tagasihoidlikult ning ökonoomselt. Ja investeeris.
Tagastamatud laenud
Näiteks eelmainitud uus selge pildi ning hea heliga televiisor. Või uus pump puurkaevule, sest vana aeg sai otsa. Uus kerge mootorsaag (vana oli raske ja kohutava vibratsiooniga, mis hakkas tervise peale), millega ta saagis kõik need õues lõhkumist ootavad pakud. Uus korsten või küttekolded - ega needki ole odavad tööd. Aga teha tuli, sest olukord muutus tuleohtlikuks.
Eile toimetas onu aiamaal, käis metsas seenel-marjul, tegi hoidiseid sisse ja oli hobimesinik. Mesi ning mitmesugused moosid olid tal alati keldris olemas.
Eile oli onu see, kes aitas hädast välja mõnegi, kes laenu vajas. Mõni sai ka tagastamatut laenu. Mitte, et teda petetud oleks. Onu andis ise näiteks naabripoisile kingituseks väikese summa, et too saaks uued suusasaapad osta.
Õnnetus ja kallid rohud
"Mitu last peres ja tööpuudus? Mis mul, pensionäril, selle kõrval viga! Iga kuu toob noorik ehk postiljon peaaegu kolm "liidiat"[tema kõnepruugis tähendas see ikka veel arvu "100"; jutt käib pea kolmesajast eurost] niisama peo peale!" tavatses ta öelda, võrreldes enda ja noore naabripere olukorda.
Täna? Mis on saanud täna? Õnnetus juhtus: tervis hakkas ootamatult jukerdama. Nii tugevasti, et nüüd peab ta olema kuu aega haiglas hooldusravis, sest ei saa üksi hakkama. Ühe päeva eest peab maksma kümme eurot. Nii ei tulegi ta enam pensionist kuu lõpuni välja.
Mis saab edasi? Kuna olukord on väga halb, siis on reaalne tulevik elu hooldekodus ja kanged ning kallid rohud - elu lõpuni. Aga rääkides veelkord rahast, siis palju maksab koht hooldekodus? Tema rohud? Minimaalselt viissada eurot kuus kokku. Pension pole kolme sadatki, aga kust võtta puuduolev raha?
Pärandust polegi
Jah, aasta aega saaks ta oma säästudega seda vahet kompenseerida. Tal polegi rohkem raha arvel? Ei ole jah, sest ta on palju paigutanud oma talusse ja elanud nii-öelda väljapoole: aidanud neid, kes hädas.
Kui raha pole, mees talus hakkama ei saa, siis tuleb talu maha müüa - koos täiega! Omaksed, miks nemad ei aita?! Seaduslik järeltulija, poeg elab juba veerand sajandit välismaal. Nad ei suhtle, pole seda õieti teinudki...
"Küll välja ilmub, kui vanamees lusika nurka viskab ja päranduse jagamiseks läheb," ütlesid mitmed külaelanikud. Nüüd saabub kogu selle loo ootamatu point: see talu ei kuulugi onule! Ta on seal üürnik. On kogu aeg olnud.
Talvel hotellis, suvel talus
Keegi pole selle peale tulnud: hoov, maja, aed korras, elanik rõõmus, saab eluga hakkama, kuid see polegi tema oma... Muidugi oli see dokumentides kirjas. Aga mis see loeb, kui rahval oli tunne, et onu on siin elanud aegade algusest alates?
Kuna ta on väga hea onu, siis otsime lahendusi, et raha leida. Temal oli alati sahtli nurgas plekk-karbis hädasolijale lahkelt jagada, nüüd on meie kord tegutseda.
Variante on kaks: tagada ise ööpäevaringne kohalolek onu juures talus või leida puuduolev raha rahulikuks olemiseks vanadekodus. Või kombineerida: talvel "hotellis", suvel talus. Eks näis, õnneks meil on aega veel.
