Olin juba unustada jõudnud, mida tähendab mehe lähedus, mis on kallistused ja kuumad suudlused. Või varahommikused sõnumid mobiilile, kus sind veel voodisoojana päeva algusest rõõmu tundma pannakse.

“Hommikust, musike. Ärka ja sära!” lugesin alles eelmisel päeval Merlele saadetud sõnumit mobiili ekraanilt ja mulle ei jäänud sugugi märkamatuks võidurõõmus naeratus sõbranna näol. Selles küsimuses olin Merle peale kade. Miks minul kedagi pole, ma tahan ka!

Merle, ihujuuksur ja sõbranna ühes isikus, oli erinevalt minust 30 päeva kuus ja 24 tundi ööpäevast armunud. Ikka oli tal keegi parasjagu orbiidil ja enamasti oli neid koguni kaks-kolm. Variant A oli põhiarmsam, B ja C varuvariandid selleks puhuks, kui A-mees lähetati komandeeringusse või läksid vennal kodus abikaasaga suhted nii sassi, et vaeseke pidi mõnda aega naisele korralikku poissi mängima.

Merle suhtles endast kümme aastat vanemate abielumeestega, neid keeras ta mängleva kergusega ümber sõrme. Vabasid ja vallalisi ta ei vaadanud, nooremad olid tema mõistes kõigest tüütud nolgid, kes on pidevas rahahädas, tahavad viis korda päevas seksida ja kui saaksid, koliksid kohemaid kallima juurde elama.

“Abielumehega on asi lihtne — ta ei jää ööseks, tal pole suguhaigusi, ta suudleb sind pealaest varbaotsteni, sest oma naine magab puuvillases öösärgis ega hooli seksist,” õigustas Merle oma valikut. Muuseas, ta sai edukalt ka oma B ja C-kategooria meestega hakkama. Üks neist varustas teda profikosmeetikatoodetega, teine maksis kinni spaade külastuse.

Tema, 37-aastane iludus, meeste jaoks mitte iial üle 33, ei hakka ju mõnda taadut kodustama!

“Siis tuleb suhe lõpetada, kui asi väga jamaks läheb!” teadis Merle. Jama tähendas seda, kui abielumees hakkas heietama mõtet oma naisest lahutamisest ning nende ühist elu ette kujutama. Merle-suguse targa tüdruku jaoks see variant ei sobinud.

“Mida sa ometi passid? Ootad, et keegi tuleb sulle akna alla romanssi laulma, roos peos ja üks põlv maas!? Päh — tahad printsi ja valget hobust, õpi ise ratsutamine selgeks!”

Täielik meestevaba elu oli mind saatnud kolm viimast aastat. Ole pealegi 38-aastane, vaba ja vallatu, kuid sul pole võimalust ühegi normaalse meesolendiga tutvust sobitada! Korralikud poisid on abielus, vabad on need, keda ei vaataks ka raha eest. Ja kust peaksin ma omale hingesugulast otsima — penskarite tantsuõhtutelt või mõnest kohvikust? Never, ennem ostan omale vibraatori ja võtan majja koera, kellega jalutamas käia!

Kuna ei koera ega kummileluga saa koos kohvitada ega lobiseda, otsustasin nende soetamisega pisut oodata. Internet olevat ühe targa mehe sõnul küll saatanast, kuid kui tuhanded inimesed on selle kaudu omale armsama või kuuldavasti vähemalt andunud kirjasõbra leidnud, siis miks peaksin mina see erand olema, kes interneedusest kõrvetada saab?

Keda ma siis õigupoolest otsin? Kui ma seda isegi teaks! Elukaaslast? Äkki koguni abikaasat? Oh, mulle piisaks ka niisama tutvusest, lihtsalt kirjasõbrast, eks hiljem paista!

Kui sa õigel ajal teele ei asu, pole kiirest jooksmisest kasu. Eelsoojenduseks surfasin kirjasõprade ja tutvumiste portaalis. Näed sa, 44-aastane Mati, otsib… appi, ja nii kohe kirjutabki: “Tere mina otsin naist tahan taha lükata aga ma ei tea kus ma seda saaks.” Mees, pane ennast põlema! Või õpi ära õigekiri, kui naisesaamise soov nii suur on! Ise oled sa mis, naine on ikka kes! Ja taha võid lükata radika, sedagi vilul sügisõhtul!

Kavalehte vaatamata ei tea, mitu vaatust on ja mitmes vaatus on saatus. Mul hakkas korraga igav neid kümneid justkui läbi kopeeri kirjutatud tekste lugedes. Soovisin midagi enamat, silmsidet, kas või pilti.

Delfi.date.ee’s ootas mind soliidsem seltskond. Kui olin teenuse eest internetipangas tasunud, pääsesin isikuandmeid lugema. Otsustasin taktikat muuta: lugesin kõigepealt läbi, mida minu vanuses naised enda kohta kirjutavad. Et kui läheb isikliku profiili loomiseks, tean, mida kirjutada.

“Võta kõik, anna kõik, õnne järele siruta käed…” Suur jumal! Kirilille nime all kirjutava naisega ei saanud ma mitte kuidagi nõustuda: kuidas saan ma endast kõik anda? Veel tobedam teiselt võtta, et siis üheskoos õnne järele käed sirutada! Kiti-Kati õhkamine “kus sa oled, unelmate mees, mu sädelus su lummab…” tundus selle kõrval lapse lalinana. Ometi võin kihla vedada, et brünett Kiti-Kati läheb meestele paremini peale kui võimukas Kirilill, olgu ta pealegi blondiin. Aga ma võisin ka eksida, sest olen ju kõigest naine.

Igaühe jaoks on kusagil keegi, aga kus ja kes, see on küsimuste küsimus. Klikkisin lahti meeste tutvustused, vanusekategooriaks valisin 40–50, meeles mõlkumas Merle hoiatus: liiga noore poisiga pead kogu aeg aktsioonis olema, samuti ei maksa hetkekski unustada, et mehe neelud käivad pidevalt endast kümme aastat nooremate järele.

Neid mehi ikka oli, ekraanile jooksis neid kohe kümnete kaupa. Tundsin, et naiste piltide vahtimisest on minus liiga palju sõjakust ärganud, malbus oli mind maha jätnud. No mis tekst see siis on: “Valdek otsib kirjasõpra…” Appi, kui paks mees — 115 kilo! Sellest, et mees on kiilakas, oli mul poogen — tänapäeval kiilanevad juba 25-aastased kutid.

Jookidest eelistab Valdek džinni, viskit ja õlut. Ühesõnaga — kõike seda, mis on vedel ja põleb. Suitsetab nagu korsten. Sööb liha, igasugust ja iga ilmaga. Otsitava partneri suhtes on aga ülinõudlik: “Otsin vanuses 35–40, pikkus 175–80, kaal 65–68 kilo rinnakat daami.” Oh my God, siis võiks turult lihakeha osta, kui parameetrid nii täpselt kirja on pandud! Kuigi ma ei saa aru, mis tähtsust peaks olema kirjasõbra kehakaalul! Ja kuidas Valdek seda kontrollida kavatseb? Rasvased mõtted saavad rasvast tilkuvateks sõnadeks…

Poole tunni jooksul ei tekkinud mul kordagi soovi ühegi mehe profiiliga tutvudes talle isegi väikest tervitusikoonikest saata, kirjutamisest rääkimata.

Valitseb mingi kummaline blondiinimaania — seda esiteks. Ja aru ma ei saa, kuidas üks 55-aastane mees on endast nii heal arvamusel, et otsib endast 15–20 aastat nooremat naist! Eesti meeste statistiline keskmine vanus on naiste omast 10–12 aastat lühem — kellele nad oma ilusad ja rikkad lesed elu lõppedes jätavad? Aga stopp, see pole ju minu asi, ma otsin sobivat meest…

Imelik rahvas need mehed — otsivad, ise ei tea kah, mida. Oh, ja kui luuleline oskab mõni olla, uskumatu: “Otsin ehitajat, kes laob müüri asemel silla…” Sild üle vaevavete? Mm-mm, sellega võiks ju tutvust sobitada küll. Ja vanuski klapib ideaalselt, koguni elukoht. Pärnust Viljandisse — mis see vahemaa ära pole, tunnike sõitu! Aga vahet pole, Viljandi on nagu kirik keset küla. Kes on tulemas, see jõuab ka kohale.

Mr X Tartust, vanus 46, tundus suht sümpaatsena, kui uskuda kirjasõna ja mehe enda tutvustust. Ja keegi hr Lõvi, vanus 44, oli soravalt oma eelistustest kirjutanud. Ma toksisin mõlemale paar lauset tervituseks.

Täiesti uskumatu, et ma millegi sellisega hakkama sain! Mina, naine, ja korraga aktiivne pool! Minu jaoks enneolematu roll! Ma ei ole iial pidudel läinud daamide valiku ajal meest tantsule paluma. Ei ole ka kunagi meestele jahti pidanud, vaid nemad mulle, mis mõnel korral on lõppenud meeldiva kapituleerumisega.

Olin surmkindel, et minu tagasihoidlikud kirjakesed kaovad sadade sekka ära. Meeste krooniline põud Maarjamaal üha süveneb ja pealegi on lootus lollide lohutus. Vägagi hästi seisis silme ees minu vanusekategooria naiste kilomeetripikkune nimistu. Nutulugu, sest minu arvates olid enamus neist kenakesed ja ehk kenamadki kui mina. Kui mul üldse on mingit lootust, siis just seetõttu, et need kenakesed ei kirjuta esimesena ei mr X-ile ega härra Lõvile.

Istun veel veerand tundi kahes armastuseportaalis ja sirvin ilusate naiste pilte. Ühe versiooni järgi olevat mehed sead ja naised ussid. Madu minus tõustab pead, kui ühe järjekordse poolalasti blondiini juures endamisi susisen…

Heidan magama, juurdlemata pikemalt selle üle, kas hommik on ikka õhtust parem. Ja hommik oli õhtust parem! Hommikul ootas mind hr Lõvilt kirjake, millele ma koolilapse usinusega juba tööpostilt vastasin. Mu suunurk oli lustlikult üleval, tundsin, kuidas adrenaliin verre voolas. Pea püsti, tüdruk! Kõik siin maailmas pole ainult must või valge.

Õhtuks on mulle potsatanud vastus ka hr X-lt. Üllatus-üllatus, selgub, et mees ei elagi Pärnus, pealegi pole ta vaba ja vallaline, vaid mõlemat poolt rahuldavas, seega toimivas abielus. Kuid see ei olevat takistuseks meie kokkusaamisteks…

Tore mees! Ma kirjutan talle veel samal õhtul paar rida vastuseks: abielumeeste hingetohtriks ma ei hakka. Ise lahutuse üle elanud, ei soovi ma ühelegi naisele sellist saatust. Elagu oma naisega rahus edasi! Kui suhe on külm, otsigu viga kõigepealt endas. Ka läbiloetud raamatus on selliseid lehekülgi, mida ikka ja jälle lugeda tahaks.

Ma pidin üllatusest kreepsu saama, kui kahe päeva pärast tuli hr X-ilt, õigemini siis tema proualt mulle vastus. Naine tunnistas üles, et ta sisenes oma mehe nime all tutvumisportaali, nägi minu kirja ja otsustas vastata.

Lugesin kirja nagu ilmutist ega saanud aru, mida ma uskuma peaksin: kas seda, et kirjutajaks on tõesti naine, või otsustas hr X pärast minu õpetlikku monoloogi mulle kätte maksta ja naiseks hakata? Mehed ei ole nõus naisele kaotama. Ei iial!

Härra Lõviga arenesid meil suhted jõudsalt, kuigi algselt tantsisin mina tema polkasammude järgi valssi. Väikesed möödarääkimised, pisut stereotüüpsed vastused. Mõne kirja puhul jäi koguni selline tunne, nagu oleks ta vastuse saatmisel meiliaadressiga eksinud ja mulle teisele daamile mõeldud kirja saatnud.

Ma ei olnud pire ja pirts. Hingasin sügavalt sisse-välja ja läkitasin vastuse teele. Kirjutasin elust enesest, ennast ja oma toimetusi ilustamata. Kirjutasin ehk liigagi hästi. Igatahes paari nädala pärast oli Lõvi taltsutatud. Tema kirjad muutusid järjest sisukamateks, ta saatis mulle juba verbaalseid kallistusi ja nõudis ka fotot. Kolmandal nädalal meilis ta mulle oma telefoninumbri, pärast suuri kõhklusi vastasin samaga. Ma ei olnud kohtumisteks valmis. Veel ei olnud.

Siis hakkas hr X uuesti kirjutama, tunnistades, et vahepeal oli väike võnge, ta ise kirjutanud mulle naise pähe. Seega mu sisetunne ei petnud mind! Hardunult teatas mees oma õige nime ja elukoha ning taas oli mul põhjust peast kinni haarata. Ainult mitte seda, jumala eest! Liigagi hästi tundsin ma seda meest: mu klassivend keskkoolipäevilt.

Aga ta kirjutas edasi, see härra X, õigemini Taivo. Kirjutas mulle, et tal on naistega kokkusaamistega tõrge. Küsisin siis otse, et milles küsimus, palju tal neid siis olnud on. Endamisi kirusin: peab see maakera siis nii ümmargune olema, et kunagi kohtume nagunii, kas või 20 aastat hiljem! Huvitav oleks teada, kas ta tunneb mind ära? Kokkutulekutel pole see mees ühelgi korral käinud.

Taivo nimetas kahte Tallinna daami, kellest üks andnud talle esimeses kirjas oma telefoninumbrid, koduse aadressi ja oleks nõus olnud järgmisel päeval Taivo juurde kolima. Ja siis tuli ülestunnistus: “Tead, mul on kaks oppi olnud ja pealegi on mul noks pisut väike…”

Klassivenna sellist pihtimust lugedes krimpsutasin nina. Strippi tegev mees, mis sest, et sõnades, oli minu jaoks liig mis liig. Ma jõudsin veel kirja lõpust lugeda, et mees saab nädala pärast proteesi suhu, siis võiksime kunagi ka kohtuda. No ei, ainult mitte seda! Puhastasin arvuti postkasti tema meiliaadressist.

Kuu aja pärast röövis õhtune kirjavahetus kolme meestuttavaga minult päris palju aega. Ilmselge, et jaanipäevaks ma oma unelmate kaaslast sellises tempos ei leia. Lõvi-mees käis üha jõulisemalt pinda, et saatku ma talle oma foto. Tõrkusin, sest teadsin, et ma pole esikaanetüdruku tüüpi.

Lisaks Lõvi-mehele olin kirjavahetuses veel Jaaguga, kuid tema kirjad olid sellised pisut naljakad. Mees kirjutas lühikeste lausetega, justkui dikteeriks talle keegi kõrvalt sõnu. Kirjutasin talle kui vanemale vennale, ei midagi enamat.

Lõpuks, pärast pikka nuiamist, sai Lõvi-mees minult kauaoodatud pildi. Uskumatu, aga paar päeva enne pildi saatmist läks meie kirjavahetus eriti kuumaks. Hingeline sobivus oli ülisuur. Kõhus lendasid liblikad ja õhk ümberringi särtsus. Ta saatis mulle päeva jooksul kolm tunnetest tulvil kirja. Ootused olid reaalsusest suuremaks kruvitud, hinges valmistusin kiireks lõppmänguks.

Pildi teele saatnud, tabas mind meeletu paanika, ma ei leidnud kuskil asu. Kirja sel õhtul ei tulnud, ei tulnud ka järgmisel päeval. Lõpuks ta saabus, kuid see oli solvunud mehe kiri — mitte sellisena ei kujutanud ta mind ette! Miks naised kirjeldavad ennast paremana, kui nad tegelikult on?

Sel õhtul lamasin, pea padjas, diivanil ja heietasin musti mõtteid. Milles oli mu süü? Ma ei olnud ennast ei nooremaks ega ilusamaks teinud. Kas tõesti armus mees minu kirjadesse ja põrkas reaalsust nähes kohkunult tagasi?

Vaatasin peeglist endaga tõtt. Issand halasta, milline idioot ma olen! No kellele saab sellise näoga naine küll meeldida? See peaks olema pime, parem, kui ka kurt! Ümmargune nägu, selline mongoliidse rassi tunnusjoontega, laiad põsesarnad. Nina, antud juhul nutust paistes, silmad samuti. Kulmukaar selline kasine, ja huuled… Silikoon või mingi taoline sodi võiks need päästa!

Nädal aega valitses mu südames lein, ka teisel nädalal ei läinud ma tutvumisportaali ligigi. Ma olin igasuguste tutvuste suhtes immuunseks muutunud. Et vaevast pääseda, otsustasin ennast date’ist hoopistükkis välja logida: tore oli, aga lõpetame selle jama nüüd ära. Palun võtke mu profiil sealt alla, pilti ma nagunii poleks saatnud.

Millelegi mõtlemata klõpsasin ennast veel viimast korda portaali postkasti. Mind ootasid seal Jaagu kolm kirja. Sellised lihtsad, kuid hästi armsad. Tundsin tõrget alustada Jaaguga kõike otsast peale, nii, nagu olin enam kui kuu jooksul Lõvi-mehega teinud.

Kirjutasin talle kõigest ühe lause: kui ta on edasisest suhtlusest minuga huvitatud, jätkame teiselt meiliaadressilt. Ja punkt. Nädala pärast kohtusime Jaaguga silmast silma, kusjuures kohtumine toimus täiesti spontaanselt. Kolm kollast roosi ja “sa mu suur tüdruk, kus sa varem olid?” oli see, mis pani mind mehele kuuletuma.

Kuidas sündmused edasi on arenenud ja kas ma ikka veel sõpra otsin? Kardan midagi ära sõnuda, kuid viimase kahe kuuga on mind kõigi viimase kolme aasta eest tagantjärele hoitud ja kallistatud. Oleme vaadanud üheskoos pilvi ja puulatvu, õhtul päikestki magama saatnud, et ta hommikul meie mõlema jaoks paista saaks.

Hingelt pisut katki oleme me Jaaguga mõlemad. Ehk seetõttu on meie suhe stabiilses kuumuses, ei keera vinti üle. Jaak hoiab ja hellitab mind, mina tedagi, kuid me mõlemad jätame teineteisele hingamiseks ruumi. Eks see elukene on ümber kaela nagu poomisnöör, eriti järske liigutusi teha ei anna. Ja miskit päris uut ja otsast alustada…? Hetkel sellest ei unista, sest praegusel elul pole ka miskit häda.

Mister X ehk Taivo kirjutas mulle neil päevil. Ta olevat ennast uuesti tutvumisportaali üles seadnud, 15 pruudikandidaati olla endast juba märku andnud. Pooled neist olevat samad, kes üritasid teda esimesel katsel kodustada.

Ühe soovituse andsin ma kallile klassivennale siiski: kui mõne daamiga kokku saab, ärgu hakaku ennast kohe maha tegema. Need meeste hädad — las neid teavad ainult nemad ise. Ja pealegi meeldivad naistele sellised tiba haavata saanud mehed. Nii et pea püsti ja võitlusesse!

Tegelikult olen ma date.ee’le südamest tänulik. Selle eest, et ta viis mind Jaaguga kokku. Me sattusime ühel ajal ühele rajale, kuigi nii kerge oleks olnud teineteisest mööda joosta. Naine vajab meest, vanusest olenemata, nagu meeski naist. See on see müstiline miski, mis kahte nii erinevat poolt teineteise ligi kisub. Väga hästi on vedanud, kui lisaks füüsilisele tõmbele on ka vaimsel pinnal säde. Oma hingemaale laseme me väheseid, magamistuppa peaaegu mitte kedagi. Astraalis peab see äratundmine toimuma, seepärast usaldage oma sisetunnet, see ei vea alt.

Erinevalt meestest ei peaks naised elu nii palju mõistusega võtma, las see jääda meeste pärusmaaks. Mõistuse asemel kuulake südant, sest ainult sel juhul saab reaalsest elus ja mõtlemisest väsinud mees, kui ta puhata tahab, naiselt kõike seda, mida nii väga vajab: hellust, õrnust ja mõistmist. Kui väga hästi läheb, siis ka armastust.

Artikkel on võetud ajakirja Saladused 2006. aasta augustinumbrist.