Mina pean oma raha välja teenima halle ajurakke kasutatdes – nagu insenerile kohane, aga kassas peaks ma vastu heal juhul pool päeva, sest rutiinitaluvus on mul nullilähedane ja teiseks ei suudaks ma nii pikalt ühe koha peal püsida. Ühesõnaga: ma ei saa sellise tööga hakkama. Ja mul on aukartus nende ees, kes suudavad päev läbi kassas klientidega "võidelda" ja samu liigutusi teha. Ei tule pähegi kellessegi halvustavalt suhtuda. Tavaliselt vaatan ikka kassapidajale silma ja ütlen tere.

Võtame näiteks koristamise. Kunagi oli meil firmas Koristaja 1. Kui ta oli oma lapiga lauad, telefonid ja ka kuvarid (ekraanid ka!) üle käinud, siis olid lauatelefonid ligased, lauad kleepusid ja ekraanid udused. Tal oli veel üks loll komme: aeg-ajalt kukkus hari niimoodi käest maha, et vastu põrandat põrkuv harjavars tegi sellise heleda, terava laksu, et mõnel jättis kindlasti süda löögi vahele. Ta ei õppinud ka eriti – ühesõnaga ei saanud selle tööga eriti hakkama ja rahvas polnud rahul.

Siis aga tuli Koristaja 2 ja kõik toimis nagu kellavärk! Nagu öö ja päev võrreldes eelmise töötajaga. Öelge veel, et see on mingi alaväärne töö – et iga mats saab sellega hakkama. Ei ole nii – koristaja amet on väga peen kunst.

Kord kutsus firma boss ta enda juurde kabinetti vestlusele. Keskealine naine ehmatas ära ja läks näost kaameks – mis nüüd lahti on? Bossi jutt oli olnud lühike: "Kõik siin muudkui kiidavad sind – otsustasin sul palka tõsta."

Vot nii on lood "labase" tööga – ka siin on võimalik raha teenida. Antud juhtumil näitas agarust üles firma omanik, aga riik saaks seda olukorda reguleerida ikkagi miinimumpalga tõstmisega – sedasi mõistuse piirides – ega järsud palgatõusud polegi meil toimivas majandussüsteemis võimalikud.

Näiteks võib tuua ka n-ö lolli füüsilise töö, mille juures võib väidetavalt mõistuse vabalt koju jätta. Ütlen otse välja: sita viskamisest kirjutan. Need olid need ajad, kui sõnnik tuli hargiga hobusevankrisse visata ja siis hobuse järel käies see põllule maha tõmmata, sellise suure "kartulikabliga".

Vanaisaga koos tegime. Tema oli 70-aastane, mina alla 20 ja ise hirmus sportlane – enda arvates väga heas vormis, aga juhtus nii, et ma vaevu suutsin vanaisaga sammu pidada. Vaarudes läksin õhtul koju ja järgmisel hommikul ei saanud voodist püsti – kõik kohad olid niivõrd haiged, aga vanaisa oli hommikul platsis ja tegi seda tööd nagu muuseas nädal aega.

Ei ole see sitaviskamine midagi selline lihttöö, et iga suvaline kuju hakkama saab. Ei saa – raske füüsilise töö jaoks pead olema eriliselt sitke, tugev ja vastupidav – muidugi kui on soov tulemust näha – jõuda palju ära teha.

Minu arusaamade järgi pole olemas halba tööd ega head tööd, küll aga on võimalik tööd teha kas hästi või halvasti – igasugust tööd – nii vaimset kui ka füüsilist.