Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada maanteeliiklusest suvel, sest needsamad ajukääbikud, kes talvel sobiva sõidukiiruse valikuga toime ei tule, leiavad, et suvel heade teeoludega võib liikluses käituda lausa enesetapjalikult. Kahjuks ei tapa nad sellega vaid iseend, vaid ka teisi liiklejaid, kel kodus naised-lapsed-vanemad toita.

Põhimõtteliselt leidub liikluses kaht tüüpi jobusid: need, kes sõidavad liiga kiiresti ja ohtlikult ning teevad möödasõite, mida pealt nähes tekib tahtmine panna käed silme ette ja mitte vaadata; ja need, kes sõidavad põhjendamatult aeglaselt, koguvad enda taha kolonni ning ei tee midagi selleks, et teisi mööda lasta, sest näiteks Pärnu ja Tartu maantee kaherealisel osal on suhteliselt tihe liiklus.

Viimaseid nimetaks ma imbetsillikolonnideks. Kõige naljakam on selliste kolonnide esiimbetsillide puhul see, et nad sõidavad ühtlase u 80 km/h kiirusega nii 90, 70 kui 50 alas. Mõnedest sellistest võib aru saada, sest tegu on vanemate kodanikega, kes väga tihti autoga ei sõida, ning neid ei soovi ma sõimata. Küll aga liigituvad selliste liiklusimbetsillide alla maal elavad koduperenaised vanuses 35-45, kes oma vaevu ülevaatuse läbinud sõiduvahendiga linna šoppama sõidavad. Nende ’parim’ omadus on see, kui pööratakse külateelt maanteele täpselt ette maanteel sõitvale autole, kuigi tema taga on tükk tühja maad. Selles poleks ju midagi halba, kui gaasipedaal kiiresti üles leitaks ning eest ära sõidetaks, kuid kahjuks jäävadki nad ette toppama nii umbes 85 km/h. Kui sedagi.

Ärge saage minust valesti aru – ma ei väida, et on halb olla maal elav koduperenaine ning omada vanemat sõiduvahendit, kuid kui load kord juba kätte saadud, võiks kasutada autokoolis kindlasti õpetatud näpunäiteid teiste liiklejatega arvestamiseks.

Niisiis, kodanikud, olge oma lubade väärilised ning arvestage teiste liiklejatega ka – ärge sõitke liiga kiiresti ega liiga aeglaselt, vaid valige oludele vastav sobiv kiirus.