Ilmar Vananurm: Ei suuda ma eestlasi mõista

Linnutee parv hoiab Päikest kui kabla otsas,
nii, nagu Päike karjatab oma planeete.
Magnettormide mõjul sinu minagi leidsin,
põrkusin kosmiliselt, paisates leeke.

Taevased inglid siibuga varjasid silmi,
kataklüsmidest neilgi huugama hakkab pea.
Keegi ei tea, missugused saabuvad ilmad.
Uskumatu, ent isegi inglid ei tea.

Inimestele ammugi loota enam ei julge.
Liiga paksult on hirme pistetud neisse.
Jõleda arguse vastu oma koduseid rohte
Maa-ema pakub, aga vastuvõtjat ei ole.

Ilm öösse langeda julgeb, säälsamas tõusta
tulisest sängist kui käimale saanud naine.
Mitte üldse ei suuda ma eestlasi mõista –
kuis küll saavad nad lasta end mõnitada?