Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Ihkad välismaale au-pairiks minna? Ole siis valvas!

 (26)
Jaga kogemusi!
Ihkad välismaale <em>au-pair</em>iks minna? Ole siis valvas!
Scanpix

Tänapäeval on väga populaarne minna kuskile välismaale au-pairiks ehk olla peres abiks lapsehoidmisel või ka majapidamistöödes ning saada n-ö palgaks taskuraha ja võimaluse nende juures tasuta elada ning süüa. Kas see on aga nii kindel nagu räägitakse?

Minu lugu algab oma profiili registreerimisest ühele saidile, kus perekonnad ja opäärid kokku viidi, tutvustati ning enne pikemat kooselu ka korra kohtuti. Minu jaoks tundus olevat võimalus veeta aasta välismaal kohutavalt suure väljakutsena. Nii ma siis istusin päevad läbi netis, vaatasin perede pilte ning andmeid ja valisin endale neid, kelle juurde tahaks minna.

Üks päev potsatas minu postkasti kiri, kus otsiti lapsehoidjat Inglismaa peresse. Lapsi oli kaks, vanuses kaks ja neli ning palk lihtsalt uskumatult suur. Kõik tundus nii super ja ma olin valmis juba homne päev asjad pakkima ja minema. Naine saatis mulle pilte perest ja endast, rääkis nende majast ja firmast, kus ta töötas. Kõik tundus hea.

Esimene kahtlane asi ilmnes siis, kui hakkasin juba jah-sõna ütlema. Nimelt polnud tal sellel lehel kasutajat ja see tähendas seda, et meie kokkuleppel ei olnud mingit valvet, veelgi enam, meil polnud määratud kohtumist ning pidin ise maksma lennupiletid, mida tavaliselt kompenseeris perekond.

Siiski, olin naiivne, uskusin kõiki selle naise sõnu ning lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta maksab 50% kuluvast summast kinni ega võta seda hiljem palgast maha. Rääkis lisaks oma perekonnast ja sellest kõigest, mis mind ees ootab ja kinnitas kogu aeg, et ta on täiesti kindel, et mina olen just õige nende jaoks.

Ühel hetkel hakkas asjasse sekkuma minu ema. Ta palus küsida, mis firmas see naine töötab või mees, millega tegeleb. Naine ütles selle peale, et neil erafirma ja suurt midagi kuulsat ei ole. Kui ma olin oma lõpliku jah-sõna öelnud, palus mu ema küsida, kas saaks enne kohtumise ikka teha. Naine vastas mulle, et see pole oluline.

Minu ema muutus umbusklikuks ja käskis kirjutada, et ma tulen, aga millega ja kuhu ja millal pean tulema? Naine saatis mulle vastu ühe firma nime, ütles veel, et nad ajavad kõik mu paberiasjad korda ning ostku ma sealt ainult pilet ja tulgu. Kuna aga minu ema jätkuvalt rahutu olin, võtsin kasutusele guugeldamise ning oli isegi plaan Inglismaal elavatelt tuttavatelt selle firma kohta uurida.

Lõpuks selgus tõde, mille peale ma oleks pidanud kohe alguses tulema. Nimelt, minu profiilis oli hoopis teine meiliaadress, kui oli see, mille kaudu naisega vestlesime. Sain aru, et kogu protsess oli üks suur pettus. Natukene veel mängisin lolli ja saatsin igasugu lisaküsimusi ja siis ütlesin ausalt ära, et mul pole lennupiletite raha ja ma ei soovi ikkagi oma perest nii kaua lahus olla.

Loo moraal? Au-pairi nimetus on ääretult usaldusväärne, aga seda asja tuleb alati ajada läbi agentuuri. Olgu kas või lisaks agentuurimaksud ja paberitemajandus, aga siis on kindel võimalus alati tagasi pöörduda ja abi saada. Kes teab, kuhu see lugu oleks võinud jõuda, kui poleks olnud emal seda kartvat sisetunnet.