Idüll Kalamajas: kui need naabrid vaid end üleval pidada oskaksid!
Uudistes näitab pidevalt, kui hull Balti jaam ikka on - kui palju kodutuid seal elab ning kui räämas kõik on. Vahet pidamata läheb ka jutt sealt Kalamajale. Kallid inimesed, te eksite, kui arvate, et Balti jaama ning Kalamaja vahele saab võrdusmärgi panna. Te ei kujuta ettegi, millised uued ja uhked majad siia kanti kerkimas on ning missugused kuulsad persoonid siin elavad.
Minu avamus on selline, et Kalamaja on selline koht, kus on vägagi mõnus ja mugav elada. Linna on jalutada vaid 15 minutit. Meri on peaaegu, et maja taga.
Üks probleem siiski on, mis selle ilusa kõik varju jätab - selleks on naabrid. Nimelt elavad selles samas majas üürnikud, kellele meeldib pidevalt pidu panna. Mees on endine vang, narkomaan ja jube napsutaja. Külalised, kes neil käivad, on valjuhäälsed ning tihtipeale purjus ning vahest ajavad ukselingi sassi ja tahavad hoopis meile sisse sadada.
Üleval korrusel elab vanem meesterahvas, kes on eestlane. Ta elab koos oma koeraga. Jama on aga selles, et peremehele meeldib koeraga kella viie või kuue aegu hommikuti mängima hakata ning kuna tegemist on väikese majaga, siis kostub see pralle alla päris hästi.
Kui tavaliselt käivad koeraomanikud koera jalutamas, siis temaga on vastupidi - koer jalutab siiski peremeest. Tihti leian ka koera üksinda väljast prügikasti või vihmaveetoru külge aheldatuna ning võin öelda, et tegemist ei ole ei väikese ega vaikse koeraga.
Naabrimehel on ka jube loll komme lõhkuda oma puid toas või koridoris, kuid kui viitsimist on, siis suvatseb ta ka välisukse ehk meie akende taga trepi peal neid lõhkuda. Iga normaalne inimene teeks seda muidugi kuuris, aga tema siiski mitte. Ning kui talle midagi öelda, siis ta nähvab ja ütleb, et see pole minu asi, mida tema teeb.
Muud nagu väga viga ei olegi, kui ainult need naabrid natukene inimlikumad oleksid...
