Kui abikaasaga kahekesi elasin, siis ei mõelnud eriti, mida ja miks ma kodus pärast tööd teen. Aga kui perre sündis laps, avastasime end järjest enam mõtlemast, kuidas luua oma lapsele ideaalilähedane lapsepõlv.

Lapsepõlv on ideaalne siis, kui vanematel on aega lapsega olla. Ja kui peres on rituaalid, mis sisendavad lapsele turvatunnet. Kui on miski, mis kordub aastast aastasse ja teeb meist just sellise pere, nagu me oleme.

24. veebruar on ideaalne püha loomaks oma peretraditsiooni, mille üle ka aastate pärast uhke olla. Kahjuks meie pere alles astub oma väikseid samme selle suunas. Kuidas muuta Eesti riigi sünnipäev eriliseks?

Selle pidupäeva juurde võiks kuuluda pidusööming. Mitte selleks, et end täis õgida, vaid selleks, et olla koos ühiselt ühe laua taga: rääkida juttu ja nautida ühist aja kulgu. Kui võimalik, siis kutsuda külla vanavanemad, vanatädid ja -onud, sest nemad mäletavad huvitavaid jutte juba olnust - hea lastel kõrva taha panna.

Kallis pereema võiks küpsetada koogi, pereisa aidata soolase valmistamisel. Muidugi oleks eriti uhke, kui kogu laud oleks Eesti-teemaline, aga tänapäeval ei tasu end etnoteemaga ka hulluks ajada: ei jõua kõik olla eheda eestimaise päritoluga (muidu läheb kogu pidupäeva planeerimise aur vaidlemisele selle üle, mis on piisavalt eestipärane, mis mitte).

Eestlased kardavad vist Eesti lippu, see on midagi nii püha, et... Ma ei mõtlegi, et Eesti lipu tähtsust peaks selle pideva kasutamisega kuidagi devalveerima, aga peresisesel kodutähtpäevadel võiks ta olemas olla. Eesti lipp on sümbol, mis väljendab usku meisse endisse, eestlastesse (ja rõõmu sümbol samuti).

24. veebruaril on just õige aeg hakata harjutama perele tähtsatel päevadel ka väikese sinimustvalge lauale asetamist! Edaspidi las tal olla aukoht teistelgi rõõmupäevadel: sünnipäevadel, jõululaupäeval, 1. septembril...

Pereema, võta välja oma kõige uhkem serviis ja tikitud peen laudlina: sa katad laua oma kõige armsamatele inimestele: oma perele! Ja lapsed teavad: see laud on nende riigi sünnipäeva auks. Eks pidulikul laudlinal ole ka kasvatuslik mekk man: igapäevaselt saab pudruplekke lauale teha küll ja küll, aga katsu sa nüüd viisakalt süüa, kui nõude ja lauariistade paljusus lööb silme ees kirjuks!

Kui teie pere ei ela Tallinnas või Harjumaal, siis on raske minna varahommikul Toompeale või hiljem paraadi imetlema. Aga võite tekitada hoopis oma traditsiooni: võtta kaasa oma vanaema ja vanaisa ja käia surnuaias esivanematele austust avaldamas.

Tänapäeval on piir piduliku ja tavapärase vahel hägustunud, õigemini seda pidulikku poolt napib. Pingutagem siis ja pangem selga pühapäevariided (varahommikul manage ette ka pühapäevanaeratus), nii et lapsed imestunult küsivad: „Kas on pulma minek?“ ja vanemad saavad vastata: „Ei, täna on Eesti sünnipäev!“

Kui lapsed on juba suuremad, siis saab korraldada Eesti-teemalise viktoriini või mängida Eesti-lauamängu. Aga seniks, kuni nad ise veel pliiatsit käes ei hoia, siis saavad ema-isa rääkida Eestist. Ja lihtsalt kiita. Algus on raske, ma tean, sest ikka tahaks kurta, et palgad väikesed jms, aga positiivsest rääkimine muudab ka meeleolu positiivseks!

Kallid lugejad, meie pere alles kujundab Oma Eesti Riigi Sünnipäeva Peretraditsioone - sellepärast ootangi siiralt Teie traditsioone ja rituaale selle päevaga seoses: kindlasti on midagi kõrva taha panna nii meil kui mõnel teisel noorel perel.

Pidulikku vabariigi aastapäeva!