Ida-Virumaa valimisnimekirjad justkui mõnitaksid rahvast
Rohelised Ida-Virumaalt tõenäoliselt ühtegi Riigikogu kohta ei saa, selleks on nimekiri liialt laialivalguv ja üldsusele tundmatu. Puudu jääb ka särtsust ja asjalikkusest - vaid ühe rahvamehest kandidaadi (Enn Käiss) aura roheliste tulemust ei päästa.
Isamaa ja Res Publica Liit hävitab kogu lootuse juba eos. Mingisuguse sportlase (Erki Nool) esinumbriks toppimine näitab ilmselgelt mõnitavat suhtumist Ida-Viru valijatesse. Tundub, et Isamaaa ja Res Publica Liidu peakontori arvates pole Ida-Viru valijatel ei ajusid ega mõtlemisvõimet ning seetõttu topiti nimekirja etteotsa teisejärguline meediastaar (sarnast mõtteviisi demonstreerib naabermaakonnas Lääne-Virus Keskerakond). Seda võiks tõlgendada ka kohalikele elanikele lihtsalt näkku sülitamisena.
Kuitahes pädevad ei oleks ka järgnevad kandidaadid (Erika Kruup, Tiit Salvan, Avo Kiir), kaotab see nimekiri tänu Ida-Viru seisukohalt kasutule esinumbrile igasuguse tõsiseltvõetavuse.
Isamaa ja Res Publica Liidu teivas on seega neil valimistel kahjuks liiga pehme. Loodetavasti võetakse oma eesootavast kehvast valimistulemusest õppust ning järgmine kord on nimekirja "kroonimas" mõni tõsiseltvõetav ja asjalik maakonnaga seotud kandidaat.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirja puhul võib märgata juba tõsisemat lähenemist ning soliidsemat suhtumist valijatesse.
Sealt leiab nii kohalike oludega hästi kursis olevaid inimesi (Etti Kagarov, Arno Rossman, Riho Breivel) kui ka keskpärasest sportlasest oluliselt kõrgema intelligentsiga kandidaate (Jaak Allik).
Ka on sotsidel lootust nn muukeelsete noorte häälte kogumiseks Eestisse positiivselt suhtuva noore kandidaadiga (Jevgeni Ossinovski).
Üldkokkuvõttes on tegu ühega kahest nimekirjast, millele Ida-Virumaa tulevikule mõeldes üldse hääle anda võiks.
Reformierakonna puhul on samuti suuremas jaos tegu tugevate ja asjalike kandidaatidega (Rein Aidma, Bruno Uustal, Merike Peri, Aivar Surva), kellele tõenäoliselt hääle annaks.
Kuigi oravatelgi on esinumbriks ilmselge "peibutuspart" (Kristiina Ojuland), siis korvab selle teadmise nii tema Ida-Viru päritolu kui ka kogemustepagas ja pädevus poliitikas. Koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ongi Reformierakond teine potentsiaalne häälesaaja.
Kui Isamaa ja Res Publica Liit hävitas oma nimekirja tõsiseltvõetavuse Tallinnast pähemääritud esinumbriga, siis Keskerakond on suutnud seda teha aja jooksul üldisemalt.
Paar asjalikku kandidaati (Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmik) ei päästa osa ülejäänud nimekirja liikmetega kaasas käivast korruptsioonihõngust ja klounimainest. Fakt aga on, et kopsaka häältesaagi kogub Keskerakond Ida-Virumaal niikuinii.
Ülejäänud nimekirjadest on vaid Rahvaliidul veel mingisugune õhkõrn lootus Ida-Virumaalt koht Riigikogusse saada.
Kahjuks jääb nimekirjal endal aga tugevusest vajaka ning asjalik kandidaat (Urve Erikson) on suisa nimekirja lõppu surutud. Rahvaliidu ainsaks suureks plussiks võib lugeda, et nende peaministrikandidaat (Jaan Toots) kandideerib just Ida-Virumaal - sellist au ei ole siinkandis ammu olnud.
Ülejäänud nimekirjadest ja kandidaatidest pole mõtet rääkidagi, Riigikokku saamise tõenäosus on neil ümmargune null.
Kokkuvõttes saab öelda, et kui jätta kõigist nimekirjadest välja tolad, hämara taustaga sellid ning Ida-Viru maakonnast või riigivalitsemisest väheteadvad isikud, siis saaks küll kokku Ida-Virumaale eraldatud mandaatide jagu asjalikke ja tõsiseid kandidaate.
Kahjuks tuleb aga tõdeda, et neist pädevatest kandidaatidest on reaalne võimalus Riigikokku pääseda (ja seeläbi Ida-Virumaale riiklikul tasandil kasulik olla) vaid üksikutel.
Selle asemel lollitatakse rahvas ära tsirkuse ja leivaga ning kasu maakonnale jääb taaskord pea olematuks.
