Hulkuva kassi kodustamise lugu: tänavaelu oli temaga karm
Head inimesed muidugi söödavad neid kasse, seega ei ole nende eluke selles hoovis üldse väga trööstitu.
Minulgi on sellesse piirkonda tihti asja ning suure kassilembuse tõttu hakkasin sealseid nurrikuid toitmas ja jälgimas käima. Jälgimas seetõttu, et näha, kas mõni karvik siiski tunneb inimese vastu huvi ka väljaspool söögitaldrikuga seonduvat.
Nõnda tuli ühel päeval selles hoovis minu juurde Säde. Ta uudistas mind väga põhjalikult, vaatas mulle nii sügavale silma, et mul isegi hakkas natuke piinlik. Sülle Säde ronima ei kippunud ja ka paikäsi tundus talle kahtlustäratav.
Ometi julges ta minu peopesast süüa võtta ning tema alustassisuurused silmakesed edastasid mulle justkui sõnumi, et tal on mind mingil põhjusel vaja. See oli seletamatu tunne. Veidi realistlikumad inimesed võiksid mu selle jutuga kohe kukele saata, aga mina ei saanud selle pilgu juurest minema kõndida.
Maailmaparandaja hääl
Minus on veel olemas mingisuguse väikese maailmaparandaja hääl, mida see maailm ei ole suutnud vaigistada. See hääl on mulle juba tükk aega üritanud selgeks teha, et inimolendile on antud harukordne anne nõrgema eest hoolt kanda ja vastutada kõigi/kõige eest.
Siiski ei kasuta me seda annet nii nagu me peaks. See võime ei ole meile antud põhjuseta. Peaksime seda maksimaalselt kasutama, et oma eksistentsi õigustada ja pidevalt inimesena areneda. Eesmärgitu ja mugav elu on lihtsalt naiivne, põhjuseta kulgemine.
Igal juhul oli Säde see, kes nimetatud hääle minus valjemini kõnelema sundis. Kutsusin endale appi ühe hea inimese, kes on juba aastaid kasside päästmisega tegelenud. Me püüdsime Säde kinni ja viisime turvalisse sooja kohta, et tema usaldust võita ja tema eest hoolitseda.
Paar umbusklikke silmi
Nüüd aga vaatas meile otsa paar hirmunud ja umbusklikke silmi. Korraks hakkas minus võimust võtma tunne, et äkki ma tegin talle hoopis halba, et ta sealt ära tõin. Äkki peaksin ta sinna tagasi laskma...
Ei. See kahtlus kadus, kui Sädega arstil käisime ja aru saime, et tema tervis sõltub otseselt meie kiirest tegutsemisest, sest tänavaelu on temaga karm olnud.
See hirmunud pisike hing vajab nüüd tohututes kogustes armastust, positiivset energiat ja usku, mida ei ole võimalik looma ees teeselda. Alustasin sellest, et ristisin ta Sädeks. Seda nime ei saa öelda halva tujuga, see kannab endas nii palju positiivset jõudu. Nüüd käin igapäevaselt temaga rääkimas või talle laulmas. Tema on ka ilmselt esimene elusolend, kes mu lõputöö kaitsekõnet täies pikkuses kuuleb.
Kõige kiiremini harjuks ta inimesega muidugi hoiukodu tingimustes, kus ta võiks algul peidus olla - nii kaua kui soovib - ning siis õigel ajal hakata tasapisi end inimesele näitama. Teiste kassidega on ta seltsiv ning nende olemasolu võiks talle kindlasti pigem hästi mõjuda.
Kassil on harukordselt hea arusaam hügieenist, seega sellega seoses mingit muret ei ole. Pikemas perspektiivis otsiks ta muidugi päriskodu. Ideaalne oleks ilmselt mingi talulaadne lahendus, kus ta saaks olla nii õues kui ka toas nii palju, kui ta soovib. Selle hetkeni on aga veel aega, sest esmalt on mul vaja teda veenda, et enam ei tee talle mitte keegi halba.
Kassiga saab tutvuda siin.
