Rääkides vägivallast, siis meil on ka agressiivseid patsiente, õnneks ainult üksikuid, kes tulevad lihtsalt kallale. Olen isiklikult saanud jalaga kõhtu, käega näkku, küünistada, hammustada ja sülitada. Roppustest ega räigest sõimust ma ei räägigi. Selle kannatad kõik ära, sest tead, et tegemist on haige inimesega.

Mind panevad hoopis hämmelduma mõnede haigete omaksed. Ei diagnoosita emal või isal üha süvenevat dementsust - öeldakse lihtsalt, et on "natuke peast segi". Nüüd oligi juhus, kus tütar tuli uhkelt advokaadiga haiglasse, et miks ema teda enam ära ei tunne jne. Õnneks on meil videokaamerad - kõik raportid on fikseeritud.

Kõnealune haige on suur, tugev ja ääretult agressiivne naine. Lapsed ei taha tunnistada, et ema on dementne. Pole diagnoositud. Probleem on ka selles, et teised patsiendid kardavad teda. Ma ei saa aru nendest lastest - palun viige siis ema koju - otsige talle erahooldaja! Kuigi kardan, et nad ei leia seda.

Proua enam jalgu alla ei võta, aga jõudu on tal kõvasti. Üksinda on talle ohtlik ligi minna. Kahjuks niisugused üksikud olukorrad võtavad töötahte ära. Lugesin siin, et üks kirjutas, et ärgu siis töötagu selle koha peal, aga keegi peab ju seda tööd ka tegema. Mina läksin seda tegema, kuna tahan inimesi aidata. Ma ei ole elu sees nii palju peksa saanud ega sõna otseses mõttes roppusi kuulnud kui nüüd.