Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Homod on ise endale koos orientatsiooniga ka ülejäänud elu valinud

 (49)
Homopaar
Reuters/Scanpix

Kirikute nõukogu avaldus oli ülimalt vajalik, sest Eesti on olukorra ees, kus Reformierakond kui valitsusliidu juhtiv erakond on märku andnud, et homoperede seadustamine „toob õnne meie õuele“ (41 kiri).

Eesti kirikute nõukogu (EKN) teatas, et on vastu samasooliste kooselu juriidilisele seadustamisele. Perekonnaseaduse ja teiste vastavate õigusaktide ümbertegemine tooks kaasa abielu mõiste ümberdefineerimise, mis nõukogu hinnangul „hakkaks lagundama perekonda kui põlvkondade järjepidevuses sündivate ja hoitavate sugulussidemete püsikindlusest lähtuvat elukooslust“.

Propagandamarsile Eesti ja eesti rahva peale on sel suvel olnud suunatud poliitilised raskekahurid naaberriikidest ja mujalt maailmast. Rootsi integratsiooniminister Erik Ullenhag: „Kui parlament homoabielu seadustab, siis muutuvad ka ühiskonna hoiakud“; Soome välisminister Alexander Stubb: „LGTB-inimeste võrdsed õigused - see on hea ja õiglane eesmärk“; USA inimõigusametnik Thomas O. Melia: „Kõigil kooselupaaridel ühiskonnas peavad olema teistega võrdsed õigused hüvesid (abielu ja lapsi) nautida“.

Nii saame siis teada, et ühiskond jaguneb heteroteks (kuigi ka inimesed) ja LGTB-inimesteks - erilise auraga ja vääramatu jõuga nimetus täiesti uue progressiivse inimese kohta. Samuti saame teada, et kui talle anda juhtiv koht ühiskonnas, küll siis ühiskond oma hoiakuid muudab. Samuti, et abielu ja lapsed on hüve, millest osasaamise peab riik kõigile võrdselt garanteerima. Eesti õiguskantsler Indrek Teder leiab, et „põhiseadusega on vastuolus olukord, et Eestis pole õiguslikku raamistikku samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks“.

Aga eesti rahval puudub selles mängus advokaat, nagu ta ei väärikski seda. On absoluutne erand, kui mõni meediakanal mõne mitte homofiilia lainel oleva artikli avaldab. „Postimehes“ ilmus ajakirjanik Priit Pulleritsu üks artikkel kümne homoülistusliku artikli kohta.

Seejuures põhiseadus ütleb lakooniliselt ja üheselt, § 27: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.“

Kui me vaikimisi vanemate ja laste mõistet ümber ei defineeri, siis ei tulene põhiseadusest, et kõigile koos elada soovivatele iskutele on abielu ja perekonna (koos lastega) võimaldamine riigile kohustuslik. Vastupidi, abielu ja perekond ei ole ka tervikinimesele, s.o. mehele ja naisele kohustuslik, vaid vabatahtlik.

Igasugune eraelu on põhiseaduse järgi (§ 26) puutumatu ja kodanike enda vaba tahte asi. Tervikinimese, s.o. mehe ja naise abielu kõrval ei ole riigil põhiseaduse kohaselt kohustust ega vajadust ega ka õigust teisi kooselu (eraelu) vorme reguleerida, sest vanemate ja laste mõiste saab sisse tulla ja riigile kohustusi tuua ainult abielu s.o. tervikinimese, mehe ja naise korral. Mitte miski muu ei taga rahva püsimist ja kestmist ühiskonna alusena. Nii et kõik on loogiline ja põhiseadusega kooskõlas seni, kuni me, antud juhul koalitsiooni juhtiv erakond Reformierakond, ei asu vanemate ja laste (perekonna) mõistet vaikimisi, s.o. rahvalt küsimata, ümber defineerima.

Euroopa Liidu paljudes riikides, sealhulgas Skandinaavias, on jõutud de facto demokraatia kaotamiseni abielu ja perekonna küsimuses, põhiseadused on vaikimisi ümber tehtud rahvale sõna andmata. Rootsi ja Soome on täielikult kapituleerunud, tähendab poliitikud ja avalik sektor on üle läinud täielikule enesetsensuurile, mille toimimist kontrollitakse üleilmsetest ja EL homokeskustest.

See, mida me Euroopas näeme, peaaegu ei anna toimivaks demokraatiaks selles küsimuses enam mingit lootust. USA-s on asi siiski teisiti. USA inimõigusametnik Thomas O. Melia ütleb Delfile antud intervjuus, et „homodel peaks olema õigus abielluda ja lapsi adopteerida, aga samas on selle vastastel õigus debatiks.“ Nii et näete, tema annab siiski eesti rahvale ka sõnaõiguse. Thomas O. Melia: “Seksuaalvähemuste õigused liiguvad USA-s erinevates osariikides erineva kiirusega.“ Just. Ja see on väga oluline.

USA on väga suur maa ja mis eriti oluline, väga vana ja täiesti toimiva demokraatia maa. Isegi, kui homoabielusid propageeritakse, tunnistatakse ka vastaspoole õigusi. Isegi kui president Obama on nimetanud homod armeeteenistuseks kõlblikeks, kehtestavad erinevad osariigid ise demokraatlikult oma reeglid homokooselu suhtes. Isegi kui USA-s toimub põhjendamatuid suundumusi ja demarše, korrigeerib vana toimiv demokraatlik süsteem ennast vajadusel ise.

USA-s kandideerib Sarah Palin presidendiks ametliku eitava hoiakuga homoabielude lubatavuse suhtes ja see on seal täiesti normaalne. Miks siis Eestis haridusminister, kes avaldas arvamust, et Eesti ei peaks toetama väljasuremisstrateegiaid, sattus turmtule alla ja peaaegu lintšiti möödunud aastal? Ja mis veel siis juhtuks, kui sarnaselt Skandinaaviaga, meil LGT-diktatuur koos vastava tsensuuriga realiseerub? Siis kas lintšitaksegi, või tõenäosem, läheksime kõik kollektiivselt üle kontrollitud retoorikale tänaste skandinaavia kõneisikute stiilis.

USA 50-st osariigist vähem kui 10-s on homosuhe legaliseeritud mingis vormis ja igas neist võib tulla uusi arenguid ja asjad võidakse tagasi muuta. Demokraatlikult. Nii et kas me ei peaks tõsiselt eeskuju võtma? Kui me säilitame demokraatia, siis oleksime Euroopa Liidus see osariik, kes mõtleb teisiti, ja seda demokraatlikult. Kas see on Euroopas keelatud? Üks miljon eestlast ei muuda maailma, aga ärgem laskem jõuga endast üle sõita ja muuta meid vastu meie tahtmist ja vastu tegelikku demokraatiat. Kas Eesti riigijuhid ei võiks näha, et Eesti võiks olla EL-s see demokraatlik osariik, mis säilitab demokraatia praktikas, austades oma rahva nägemust inimväärikusest, abielust ja perekonnast? Kas Eesti riigijuhtidel oleks tõesti raske seda ka oma kolleegidele teistest riikidest üheselt väljendada?

Perekond ei ole ajaloos seni mitte kuskil maailmas olnud defineeritud kui vaba seksuaalse orienteerumise kooslus. Aga kellelgi on täna tarvis „uue inimese“ jõuga kasvatamist. Kommunismiajastu uut inimest kasvatati loosungi all: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu, ehk kui tuhanded on hukkunud (hukatud), siis marsivad sajad tuhanded ühiselt õiges suunas õnneliku tuleviku poole.

Ülo Vooglaid kirjutab: „Pederastide pealetung on jäämäe väike osa. Valdav osa on sügavalt salastatud ja sellest teavad vaid pühendatud isikud. Euroopa Liidus eraldatakse selleks «tööks» igal aastal palju miljoneid eurosid. Kui Euroopa Liidu nn eliidil õnnestub (kohalike kollaborantide abil) erinevus rikastab-ideoloogia kohustuslikuks muuta ja rahvuslik ning üldinimlik kultuur häbiväärseks mahajäämuseks kuulutada, siis milleks veel sõda? “

Näide, kuidas niiditõmbajad juba n-ö paljaste kätega toimetavad, on kirik Rootsis, kus homoabielud laulatatakse altari ees, kirikuõpetajatele on kehtestatud tsensuur. Ametlikult kehtestatud seisukoht on: „Rootsi kirik peab Jeesuse eeskujul olema homodega solidaarne ega pea hoolima suhete katkemisest teiste kirikutega“ (Härnösandi piiskop Tuulikki Koivunen-Bylund). Siin on loomulikult peale demokraatia sisulise lõpetamise ka teine ja olulisem vastuolu. See, et Jeesus armastab kõiki, pole kunagi tähendanud, et kõik on õiged.

Kristliku usu mõte on, et kõik on kutsutud, mitte kõik ei ole õiged. Jeesus ei tulnud kõiki kiitma, ta tuli meeleparandust jutlustama. On elementaarne, et kui kõik oleksid õiged, siis ei oleks ei Õpetust ega Jumalat vaja. Ning kui Õpetus ja Jumal on, on de facto olnud läbi kõigi aegade kõigil rahvastel, siis on selleks olnud reaalne põhjus.Kõik ei ole automaatselt õiged, kõik ei ole suhteline, kõik ei ole lubatav. Ega ka tõde ja moraalinormid ei ole lõputult suhtelised ja näilised, fikseeritud näiteks võimupositsioonilt (Eero Jaanson: „...tõde on paratamatult seotud ka võimuga...sama kehtib moraalinormide puhul: need on fikseeritud võimupositsioonilt...") või pelgalt mõeldud kasutamiseks nende vastu, kes meile ei meeldi (Oscar Wilde: "Moraalsus on pelgalt suhtumine, mida me rakendame nende suhtes, kes meile ei meeldi").

Ka vaba seksuaalne orienteerumine kui kõrge inimõigus üldse, on väga uus ja avastuslik mõiste. On ju selge, et kuna vaba seksuaalse orienteerumise piirid on hoomamatud, siis tuleks selle alusel perekonna defineerimiseks hakata kehtestama täiendavaid tingimusi. Seksuaalsuhe alla 14-aastasega on meil täna keelatud. See 14 aastat on tegelikult üks täiesti tinglik õhkõrn piir. Kas siis juba 14-aastase poisiga võib 50-aastane mees abielluda? Aga kui ta „armastab“ 13-aastast? Kui kord juba on tervikinimese mõiste kaotatud kui elu alus, kui kord juba on tingimused, siis võib nendega ka mängida. Miks üldse vaid kaks inimest võivad omavahel abielluda? Miks mitte kolm, kolm meest või naist, kaks meest (naist) ja üks naine (mees) ei võiks saada perekonnana tunnustatud, kui nende vaba seksuaalne orientatsioon selline on?

Vaba seksuaalse orienteerumise kooslused ei ole Eestis keelatud, ega ka mitte taunitud ega ka mitte taga kiusatud, aga need on kodanike erihuvist lähtuv eraasi. Manipuleerimata populatsioonis on 2% indiviide, kellel võib olla geneetiline kalduvus eelistada oma sugupoolt. Sellist kooselu ei ole riik kohustatud reguleerima, erihuvid on põhiseaduse kohaselt puutumatu eraelu. Ammugi ei ole riik kohustatud sellist kooselu propageerima. Hea manipulatsiooni korral võib mõnes populatsioonis (USA mõnede linnade mõned linnaosad) ju olla ka 50% homosid.

Homoaktivistid võiks väga lihtsalt toimida, kodanikuaktiivsuse korras oma organisatsioonides oma juristide abiga koostada see ühtne dokument, paber, mis võimaldab varalisi ja pärimisuhteid reguleerida. Kui see ei ole põhiseadusega vastuolus, on see dokument notariaalse kinnitamise korral jõus kui seaduslik ja riigis kehtiv. Lisaks on kõigil homopaaridel siis võimalik pidulik allkirjastamine toimetada oma kooselu kinnituseks. Miks nad seda teinud ei ole, nagu teised kodanikuaktiivsuse rühmitused oma huvisid ise reguleerivad? Põhjus, miks see ilmselt homoaktiviste ei rahuldaks, miks samuti ei rahuldaks neid riigi koostatud paber, kui see ei annaks perekonnaga võrdseid õigusi, on homoaktivistide pretensioon lastele. Pretensioon lastele on kõige alus. LGT-inimeste garanteeritud ja organiseeritud pealekasv on see, mis on neile vajalik. Kuna homoõiguslased käsitlevad lapsi hüvena, mida peab riigi poolt garanteeritult jagatama kõigile perekondadele võrdselt, siis vajavad nad just, et riik tunnustaks homokooselu perekonnana.

Siin ongi kõige mõistusevastasem punkt homoideoloogias. Laste ja vanemate ühtsus põlvkondade, s.o. elu järjepidevuse mõttes, tulevat ka lõhkuda võrdsete õiguste tagamiseks. Seni ütleb Eesti põhiseaduse kirjasõna, et riik kaitseb perekondi selles mõttes, et kaitseb vanemaid ja lapsi. Lapsed ei ole hüve ega võrdsete õiguste tagamise vahend. Laste inimõigused ei ole kuidagi väiksemad kui homode vaba seksuaalse orienteerumise inimõigused. Kas homod ei võiks mõistuse abil fikseerida, et kui nad on valinud teatava seksuaalse orienteerumise, siis on nad teinud valiku ka elu suhtes laiemalt? Kui neile oleks tuttav Albert Schweitzeri printsiip „aukartus elu ees“, siis ei saaks nad endale nõuda teiste inimeste – laste - elu kui hüvet. Ainus variant, mis neid lastega võiks ühendada, on enda bioloogilised lapsed.

Reimo Metsa väide, et Arno oli homo, on küll räige ja meelevaldne kallaletung Arno Talile, aga need oleksid alles õied. Kui homod saavad nimetatutena „vanemateks“ ametlikud õigused lastele, kui ametlik homokasvatus kooli jõuab, siis alles saaksime viljad. Kui tegelik „homomääramine“ seadusliku jõuga meie laste üle toimuma hakkab, siis alles saaksime viljad. „Testi ennast, kui homo sa oled“, on juba tuttav teleklipp.

Tuleb ette mõelda ja ette küsida, mille alusel homoaktivistid, kui nad lasteaedades ja koolides seaduslike lapsevanematena kasvatajate hulka pääsevad, hakkavad "homomääramist" teostama? Jutt homoks sündimisest on homode kapitaalsete valede seas üks räigemaid. Sest mis on kriteerium? Mis on see mõõdetav parameeter, mis lubaks väita, et isik on homoks sündinud? Millise tunnuse alusel toimub homoks „osutumine“? Kui osa lapsi peavad kooli lõpetamisel olema „osutunud“ LGT-inimesteks, siis kuidas see saavutatakse? Katsed laste hulgas "homomääramist" seadustada oleks sisuliselt kuritegu inimsuse vastu.

Homokooselu nimetamine perekonnaks ja homodele laste adopteerimine oleks elukooslust hävitav tegevus, sest see vastandub kardinaalselt elule selle olemuse ja jätkusuutlikkuse mõttes. Selline nihe ühiskonnas, kus riik nimetab perekonna aluseks vaba seksuaalse orienteerumise ja annab õigused laste üle vaba seksuaalse orienteerumise kooslusele kui perekonnale, on põlvkondade järjepidevuses kestva ja austatava elu lõpp.

Meil on aeg öelda valitsusele, et põhiseaduses ja perekonnaseaduses oleva abielu ja perekonna mõiste ümbertegemine vaikivalt ei ole ühiskonnale vastuvõetav. Need mõisted on põhiseaduses ja perekonnaseaduses kirjas üheses tähenduses. Perekond põhiseaduse mõistes on elukooslus mitte huvikooslus. Perekond on põlvkondade järjepidevuses sündivate ja hoitavate sugulussidemete püsikindlusest lähtuv elukooslus. Perekond on mehe ja naise kui füüsilise ning hingelise tervikinimese elu jätkav ja hoidev kooslus.

Perekond ei ole, seni veel, vaba seksuaalse orienteerumise kooslus. Vaikivalt sellist põhiseaduse tähenduse ja kirjasõna muutmist kavandada oleks kuritegu riigi rahva vastu. Nii kapitaalseid muutusi saab seadustada ainult rahvareferendumil. Kui suured riigid ja rahvad võivad endale lubada ka eksimist, kaotusi ja vaevalist tagasipöördumist tõe juurde, siis väikesele eesti rahvale kujuneks selline eksperiment hukutavaks.

Nii et avalik küsimus peaminister Andrus Ansipile, millele ootaks peaministrile omast ratsionaalset, loogilist, kindlas kõneviisis vastust, on: „Kas Reformierakonnal ja valitsusel on kavas vaikimisi, rahvalt küsimata, Eesti põhiseadust muuta ja viia perekond üle vaba seksuaalse orienteerumise alusele?“