Homod ei peaks nurisema, sest keegi ei diskrimineeri neid

Diplomaatia peatoimetaja avaldas kurbust ja hirmu seoses viimasel ajal toimuvaga. Pidades end objektiivseks ja sallivaks inimeseks nende sõnade parimas tähenduses, üritan ma siiski täielikule tõele pretendeerimata "sallivuslaste" üksluist laiutamist meediaruumis mõnevõrra tasakaalustada.

Mina oma tavakodaniku madala mätta otsast (reserveerides ülbelt õiguse väita, et ka enamuse mätta otsast), leian erinevalt Massost, et see, mis hirmutab ja teeb kurvaks, on pea stalinlikult sallimatu sallivuse ideoloogia pealesurumine ühiskonnale. Demokraatlikus riigis on igal inimesel õigus tunda ja mõelda, mida iganes nad soovivad.

Sinna hulka kuulub ka õigus vihata. Ning viha on reaktsioon ja tagajärg, mis on millestki põhjustatud, mitte n-ö lambist tekkiv nähtus. On põhjust endilt küsida, kas mitte pole antud kamaluga põhjust vihastamiseks sellele "pööblile", kes pole kunagi moetrendidest suurt pidanud. On põhjust, kuna kui see, mida Masso nimetab vihaks, oleks väheste probleem, poleks see mainimist väärt. Kui seda, aga jagab pea kogu rahvas, siis vast tuleks uut tõde kuulutavatel apostlitel ise peegel kätte võtta.

Mis õigusega nn vähemused üritavad erastada sõnavabadust ja määrida ühiskonna enamuse seisukohast perverssusi normaalsuse pähe ja veel takkaotsa provotseerivalt väita, et kui te minuga ei nõustu, siis te olete seda, teist ja kolmandat jubedat?

Hirmuepideemia on üsna täpne väljendus vähemuste loodud õhkonna kohta. Poliitkorrektsuse rõhuvuse all ei julge isegi avaliku elu tegelasetest enam keegi rõveduste propageerimise vastu õieti sõna võtta. Teised ütlevad, et neil on ükskõik, et vältida ähvardusi ja sildistamist endi suunal, mis arvamuse väljaütlemisega kaasnevad. Vastasel juhul saavad nad vähemuste vihaavalduste osaliseks, mille eesmärk on neid diskrediteerida.

Olukord, kus on lausa ülevoolavalt palju ühiskonna valdavale osale solvavaid, rahva väärtushinnanguid õõnestavaid ja väärnähtusi propageerivaid artikleid ja arvamusavaldusi ning kaheldava väärtusega nn uuringuid, ei ole normaalne. Ma usun, et meil on ebaterve poliitiline kliima, kus toetatakse seda, et enamust tahetakse sundida alluma vähemuse elust võõrandunud ideoloogiatele. Seda veel nimetatakse sallivuseks ja justkui loomulikuks või lausa progressiks. On kõige ehedam silmakirjalikkus seda hiilivat vähemuse diktaati üritada varjata demokraatia looriga.

Mis õigus on vähemusel nõuda midagi enamuselt? Nad on vähemus põhjusega. Demokraatia on rahva enamuse tahe. Ühtlasi, mis puutub sellesse sallimatusesse, siis sallida saab ainult midagi, mis on äärmiselt vastumeelne, kuid mille olemasoluga lepitakse. Mulle tundub, et terve muretundjate armee puhul, kes rahva "valet" meelsust tohterdada soovivad, on tegu täiesti organiseeritud jõududega, kuna mina ei ole veel näinud, et mingisugustki sallimatust, ammugi vägivaldsust oleks ilmutatud nende n-ö vaeste ja kaitsetute vähemuste suunas, keda pidevalt on vaja esile tõsta.

See suur tolerantsuse poleemika on ikkagi kunstlikult tekitatud inimeste poolt, kes teadlikult üritavad ühiskonna moraali ja väärtuste raskuskeset oma nägemuste järgi ümber tõsta. Tsiteerides Priit Pulleritsu mitme aasta tagusest artiklist: "Homoaktivistid on läinud sallivuse jutlustamisest mitu sammu kaugemale. Püüdes summutada igasugused homokriitilised arvamused, püüab homo-lobi võidelda omasooiharusele välja üleüldise ja vastuvaidlematu poolehoiu, heakskiidu ja tunnustuse. Kas või politsei ja kohtutega ähvardades.”

Ühiskondlikud väärtused ei ole suhtelised. Need on normide järgi seadistatud ja on kui moraalne kompass. Sotsiaalsed normid on kujenenud ajalooliselt. Kes neile normidele ei suuda vastata, on ebanormaalne ehk mittenormidele vastav.

Seda, et isikud, kes ei vasta keskmise inimese normaalkonditsioonile ühel või teisel moel, on haiged, õpetatakse isegi Soomes tervisetundides (isiklik kogemus). Olenemata sellest, kas ta tunneb end täiesti tervena ja elab täisväärtuslikku elu. Kuna kogu küsimus sisuliselt tiirlebki selle ümber, kas homoseksuaalid on normaalsed ja räägitakse pidevalt vajadusest teadlikkust seoses homodega suurendada, siis minul ongi seoses sellega küsimus või paar homoaktivistidele:

Esiteks, kui homoseksuaalsus on kaasasündinud, siis kuidas saab see olla midagi muud, kui haigus? Lisaks sellele, et looduslikust vaatevinklist ei aita see kaasa paljunemisele, milleks mõneti loomalikult mõeldes me üldse loodud oleme ja et see on kõrvalekalle n-ö populatsioonis.

Teiseks, kui homoseksuaalsus on inimese vaba valik, siis kas tegu ei ole mitte psüühilise probleemiga ja samuti kõrvalekaldega inimpopulatsioonist?

Kolmandaks, kuna moraal olla suhteline ja kui homoseksuaalsuse propageerimisest tulenevalt peaks neist välistest mõjudest keegi tundma end homoks, siis kas tegu ei ole lihtsalt sündsusetuse õpetamisega kergelt mõjutatavatele noortele ja miks me ei peaks seisma selle levimisele ja populariseerimisele vastu? Ma leian, et need kolm küsimust sisaldavad ümberlükkamatut vastust sellele, kas homoseksuaalsus on normaalne või ei.

Seega jääb endiselt kogu emotsionaalse oponentide sildistamise juures arusaamatuks, mille poolest homoseksuaalid on normaalsed. Mille poolest on nende nn orientatsioon normaalsem, kui ühegi haiguse, kuriteo või muu ebameeldivuse olemasolu elus eneses? Objektiivset arutelu ju välditakse, kuna eesmärk pole kunagi olnudki tõe väljaselgitamine, milleni saakski jõuda vaid ratsionaalselt arutledes ilma üleliigse retoorikata. Pigem soovitakse luua väärtuste vaakumit ja apaatsust end ümbritseva suhtes, et siis kõikvõimalikku saaks sallivuse tähe all, kui iseenesest mõistetavat esitleda.

Kogu probleem seisneb lühidalt kokkuvõttes siiski selles, et demokraatias vähemused peavad kohanema enamusega, mitte enamus ei pea nende väärtushinnanguid jagama. Ma möönan, et seda saab öelda ka vastupidiselt. Kuid uba on siiski selles, et enamus ei pea oma ärritunust tagasi hoidma, kui olematu hulk ühiskonnast mingil kummalisel põhjusel uudiskünnist ületab, et sülitada kogu ühiskonnakorralduse peale (homoabielud, lapsendamine jne).

Vähemusi aksepteeritakse, kuna see on demokraatia osa. Teisisõnu neid sallitaksegi. Sallimine ja meeldimine tuleb hoida lahus ning neid ei saa võrdsustada. Kui, aga hakatakse dikteerima, mida enamus peab arvama nende eluviisidest, siis ei ole tegu millegi vähema ega enamaga, kui vaenuõhutamisega. Selle samaga, milles kahepalgeliselt süüdistatakse oma vastaseid. Sellega häiritakse ühiskonna habrast tasakaalu ja harmooniat.

Kõige kummalisem on, aga et krokodillipisrate taga toob Masso veel näite, kuidas Soomes lastakse visata pigem naiskirkuõpetajaid vastustavad kirkust välja, kui et naisõpetajaid ise. Võib-olla on küsimus selles, et ma olen madala haridusega (kõigest kõrgkooli õpilane veel) ega ole suuteline mõistma arvamusliidrite keerulisi mõttekäike, ei tea. Sellest hoolimata ei suuda ma tõsiselt võtta inimest, kes toob näite, kuidas sallimatus on õigustatud, kui ta teenib enda maailmavaatelisi huve ja kes kasutab veel takkaotsa sõna "homofoobia". Ma ei ole veel kuulnud, et kellegile oleks diagnoositud haiglaslik homode pelgamine. Ehk on Massol ka arstiteaduses kraad omandatud? Kui
ei, siis kas tegemist ei ole üsna labase sõimlemisega, mida Masso ise nendib olevat paraku sõnavabaduse osa?

Kui vähemusi järjekindlalt reklaamivate aktivistide arvates klaas on pooltühi ja antakse aga hagu juurde suurtele kampaaniatele, et painutada avalikku arvamust, siis ei tasu nördinult kurta, kui avastatakse, et tegelikult oli klaas siiski pooltäis ja hakkas lõpuks üle ajama. Olgu seda siis emotsionaalsete vihapursete näol, millega end kergendatakse kommentaariumites või võrdselt häälekal retoorilisel moel, et ka teise poole seisukohad lõpuks kuuldavale tuua.

Mulle meeldib see tuntud ütlus "ela ja lase elada". Kui jätta välja agressiivse heakskiidu lunimisega kaasnev nurin, siis kes neid vähemusi häirib, vihkab või diskrimineerib? Ärge koputage mesilaste tarule nagu mina lapsena tegin ja te avastate, et tema elanikud ei tahagi teid nõelata.