Suur osa lapse käitumisest tuleb kodusest kasvatusest. Laps hoomab juba beebina keskkonda, kus ta viibib. Ta tajub sealseid emotsioone, pingeid. Kui laps veedab noorema ea ebastabiilses keskkonnas, on enam kui kindel, et hiljem tal tekib erinevaid pahandusi. Kohe on hea põhjenduseks tuua siis halvad halvad geenid, aga pärilikkuse osa on ikka suhteliselt väike. Seda enam, kui laps kasvab üles normaalses kodus.

Lapse kasvatamist peab alustama kohe, mitte mõelda, et praegu ta ei räägi, ei kuula, las teeb, mis tahab ja kui vanemaks saab, eks siis hakkan õpetama ja keelama. Siit need probleemid alguse saavadki. Juba algusest saati tuleb lapsega rääkida, miks mingi tegu pole hea ja mida ei tohi teha. Kui midagi ka pahasti läheb, siis tasub taas rahulikult rääkida, mitte väikelapse peale röökima pista, et vaata, mis sa nüüd tegid!

Kui nüüd juba kooliealine laps pahandusega hakkama saab, siis ikka tasub uurida, miks ta seda tegi. Sellest tulenevalt tuleb siis vajadusel ka karistus määrata. Võib juhtuda, et tegu ei olnud planeeritud ja laps on tulemusest isegi väga šokeeritud, siis tavalisest vestlusest aitab.

Teisalt on jälle erinevad karistusviisid. Üldjuhul kasutatakse mingeid mõjutusvahendeid: taskuraha vähendamine, koduarest, millestki muust ilma jätmine. Praegu aga olen näinud hoopis vastupidist asja, kus lapsevanem lubab lapsele maksta, kui see näiteks kohustusliku kirjanduse raamatu läbi loeb. Seega võib tekkida probleem, et kui raha ära jätad, siis ma ju ei peaks ka lugema. Seetõttu ma leian, et vale on lapsele õppimise eest raha anda - see on tema töö. Heade tulemuste eest ehk küll veerandi või aasta lõpus midagi suuremat lubada, aga kindlasti mitte õppeprotsessi eest maksmist.

Kindlasti ei tule kõne alla lapse karistamine võõra poolt ja hoidku too alt, kui see veel füüsiline peaks olema! Muidugi on kohti, kus tuleb seda ette - lasteaiad, kool, laagrid jne, aga seda eeldusel, et vanemat on teavitatud teost ja sellele järgnevast.

Leidkem lastele rohkem aega algusest saadik ja näete, et me ei pea hiljem otsima aega, et nende karistamisega tegeleda. Nad on ka väikesed inimesed ja saavad üldjuhul jutust aru, isegi, kui mõnikord tuleb seda tõesti mitu korda rääkida.