Hiired tuppa, vesi tuleb...

Juba vanarahvas oskas tulevat ilma loomade käitumise järgi ette ennustada. Oli täpsem ennustus kui tänapäeva ilmajaama oma. Aga eks see ole mõistetav ka, ilmajaama tädidel pole neid loomi kusagilt võtta. Sest need, kes on, ei kuulu tegelikult meie kliimasse. Uus-Meremaa lambad ja šoti veised jõuavad meie lihaletti külmutatud kujul. Eks proovi siis nende põrna pealt miskit ennustada. Talunikult ehedat kodumaist küsima minnes saad vaid peoga soola, sedagi haavlipüssist tagumikku.

Eks nad siis ennusta lihtsalt umbes-täpselt, et täna sajab vihma või lörtsi, kohati lund. Mõnes piirkonnas isegi rahet, aga kui mitte, siis on selge.

Aga üks taibukas lugeja on avastanud veel ühe võimaluse. Uue aja koduloomad - hiired. Päris naljakas oli lugeda, kuidas mõni nendega hädas on. Ja kuigi tegelikult on teada, et hiirte massiline “ründamine” sinu köögikappi, ei tähenda muud, kui seda, et põllud on vee all ja närilised näljas, on ometi see lugu omamoodi õpetlik.

Ma väga loodan, et keegi ei ole selline sadist, et hakkaks omaloodud lõksudega loomi piinama.Hiirelõks kui selline mõjub aga vaid noortele ja ullikestele hiirepojukestele. Õnneks on tänapäeval mõeldud välja spetsiaalsed mürgid,  nende tagajärjed puhastavad maja närilistest, samas ei pea kuude kaupa laibahaisu sees elama ka.

Ometi pole see alati nii kerge olnud. Vanasti oli ainus kindel hiirelõks tubli kass. Aga tänapäeval ei hakka kord kümne aasta jooksul ründavate hiirte pärast keegi “hiirekeldrit” pidama. Kuigi minu ainus kogemus hiiresõjas jääb paarikümne aasta taha, ei olnud siiski enam see kassi pidamine nii tavaline.

Eks seepärast ühel sügisel need hiired massilist immigreerumist alustasidki. Olgu kohe ära mainitud,  et elasin paneelmaja neljandal korrusel. Mina neid ei kutsunud,  mingeid varusid neile polnud ka soetanud. Põrandal roomasid juba niigi väike bolonka ja peaaegu aastane imik.
Ometi nad tulid,  arvata on, et ronisid mööda torusid .Igatahes muutusid nad ühel hetkel tüütuks. Pole just lõbus lapse suust kahtlaseid terakesi leida. Seda enam,  et lõpuks läksid need tegelased nii ülbeks, et ootasid koera söögiaega. Kui ise juures ei passinud,  pistsid koera kõrvalt kausist paremad palad põske. Nojah, ega nemad süüdi olnud. Koer oli tahtejõuetu leebe lontu ja ülejäänud toiduained kindlalt külmkapis varjul. Sinna nad ei pääsenud, ühtegi end üles poonud hiirt seega külmkapist ei leidnud. Küll aga leidsin korra ühe pliidile ununenud supipotist. Koos supiga muide. Küllap oli liiga suur suutäis, sest tegelane oli surnud,mis surnud.Ometi oli piisavalt paks supp, et pinnal püsida!?

Ega midagi üle jäänud, muretsesime meiegi lõksud. Tõsi, hiired pidasid neid mingiks peenemat sorti söögikohaks. Sõid kõhu täis ja lahkusid, lõks ei löönud isegi kinni. Küll aga sain mina mitmeid kordi valusalt näpu pihta. Nutikad sellid need hiired. Korra jäi üks pisike saba pidi sinna vahele, aga selle lasin ma jooksu. No mida ma temaga tegema oleks pidanud? Rõdult alla viskama või.

Ühel hommikul aga leidsin kapinurgas vedelenud kolmeliitrisest meepurgist hiired. Mitte ühe vaid neli. Emahiir oli täitsa surnud, pojad aga veel elasid. Võtsin siis pipeti ja üritasin neid sööta. Mitu päeva jamasin. Kahjuks likvideeris mees nad lõpuks salaja. Karta on,  et mitte just inimlikul viisil. Sest vetsupotis hulpiv hiirelaps tõi mulle hommikul siiski pisarad silma.

Pärast seda draamat läks mees poodi ja ostis makroflexi. Kõik augud sai kinni lastud ja soovimatuid elanikke juurde ei tulnud. Varem koha hõivanud üürnikud surid vist lõpuks nälga. Sest loobusime nende poputamisest ja lõksudesse enam maiuspalu ei pannud.

Aga mingit erilist külma see talv küll ei tulnud. Oli tavaline lumeta talv. Jõulud +10 ja lumeta.
Seega, teaduslikeks katsete tegemiseks pole hiired just sobivaimad loomad. Neil on ilmast suva. Lihtsalt nad ei oska ujuda ja lennata (näiteks rõdult alla), küll aga vägagi hästi ronida.