Etendus koosnes etüüdidest, kus olid esindatud peaaegu kõik elutähtsad valdkonnad, alustades teatrist ja lõpetades munitsipaalpolitseiga. Üritati mõistatada, kes see näitleja üldse on - tugineti Shakespeari "Hamletile," millest oli tehtud tänapäevane versioon.

Ojari oli ainuke, kes algusest lõpuni mängis ennast ehk lihtsalt näitlejat, teised pidid kehastama mitut tegelast korraga. Võigemast on kirjutanud, et see etendus on kui enda nabas urgitsemine, et püüda taibata, kes see näitleja  siis on. Lavastus näitas väga hästi, mis juhtub tänapäeva ühiskonnas, kui mehel läheb näiteks auto katki - terve elu võib koost laguneda. Saime jälgida ka ühe näitleja päeva: hommikul tuleb raadios tekst linti lugeda, lõuna ajal käik arsti juures, pärast seda proov, siis üks autoesitlus ning õhtul esietendus. Sinna vahele on vaja mahutada ka pereelu. Tükk kestis peaaegu kolm tundi ja selle aja jooksul sai kõvasti naerda, aga samas ka tõsisemalt mõelda selle üle, mis see elu siis üldse on. Kas ta koosnebki ainult tööst ja kas see kõik on seda väärt, kui ei näe oma lapsi üles kasvamas ja peame neid pidevalt alt vedama.

Hämmastav oli, kuidas teada-tuntud fraasi "olla või mitte olla" on võimalik ette kanda nii paljudel erinevatel tasanditel. Ojari pidi seda lugema kui seksikas kraanajuht või kui kalamees, kellel pole konksu. Sel hetkel ma mõtlesin, et näitlejad on ikka väga andekad inimesed. Mina poleks iialgi suutnud seda nii huvitavalt ja naljakalt teha. Kui millegi üle viriseda, siis etüüdi üle, kus Ojari läks oma venna juurde, kes oli ühtlasi korvpallimeeskonna treener ja palus tal oma poeg trennist muusikakooli viia. Seal oli minu jaoks natuke liiga palju labast kõnepruuki. Alguses oli küll naljakas, sest eks treenerid kipuvadki sellised olema, aga ma mõtlesin, et see ropendamine ei lõppegi ära.

Mulle meeldis see, et lõpp oli väga etteaimamatu ja ka parajalt segane: Hamleti isa vaim sattus lavale põdrakostüümis ja kui lõpuks oleks pidanud kuningas surema, suri hoopis põdrakostüümis vaim.

Tsitaat Shakespeare’i "Hamletist":

Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?

Hecuba on see nähtamatu ajend, mis paneb näitlejat endast laval andma kõik. Hecuba on see roll, see keha ja hing, millesse ta ennast sisse elab ja peab selle ka publikule edasi suutma andma. Aga milleks? See on see igavene küsimus.

Loodan, et näitljad said vastuse sellele küsimusele enda jaoks. Tänu etendusele sain ma aru, mida komöödia tegelikult tähendab. See ei pea olema leierdatud naljadega sisuvaba tükk, mis on algusest lõpuni väga etteaimatav nagu näiteks Vanemuises mängitud ’’Sviit’.’ Komöödia võib olla ühteaegu naljakas kui ka tõsine ja mõtlemapanev ja seda ’’Hecuba pärast’’ oligi. Tänu Linnateatrile tean ma nüüd, mida oodata ühelt komöödialt ning loodan näha sama häid etendusi ka edaspidi.