Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

HEATEGU TARTUS: Lapsega naine oli hetkega näost lilla, vehkis abi saamiseks kätega, kuid keegi ei märganud

 (46)
EESTIMAA RAMMUMEES 2009
nuuskpiiritusFoto: Arno Mikkor

Eelmisel nädalal postitati Märgatud: TARTU's gruppi väga soe ja liigutav tänu vanamemmele, kes naise tervisliku seisundi eest hoolitses ja kriilisel hetkel ainsana noort ema aitas.

"Juhtum leidis aset 24. oktoobril, umbes 10.30 hommikul. Käisin väikse pojaga arsti juures ja sealt ära minnes läksime bussi ootama. Olime Tammelinnas, Kaare bussipeatuses. Rahvast oli omajagu nii noori kui ka vanemaid. Nagu sügisel ikka, olin just põdemas korralikku köha ja õhk ärritas hingamisteid ning tekkis meeletu köhahoog," kirjeldas naine sündmuste algust.

"Ma köhisin nii tugevalt ja pidama enam ei saanud. Ei möödunud sekunditki, kui tõmbas hingamistee kinni. Ma vehkisin kätega, sest rääkida ei saanud, kuid keegi ei märganud. Lõpuks üks vanatädike märkas ja küsis, kas mul on halb olla? Ma ei saanud talle vastata, vaid näitasin kätega talle oma kaela, et ta saaks minust aru. Olin tol hetkel ikka väga kriitilise ääre peal. Näost lilla ja kohe kokku kukkumas," rääkis ema Delfi Rahva häälele.

Mind nähes võttis vanaproua ruttu välja nuuskpiirituse ja asetas selle mulle nina alla. Ei tea, miks sellel vanaproual need kaasas olid, aga siis ma sellele ei mõelnud. Tol hetkel, mil Tema seda oma kotist otsis, püüdsin olla rahulik, et kuidagi moodigi saaks hingata. Kuidas muidu ma piiritust tunda saaks kui mitte hingamisega. Istusin maha, panin käed näo ette, olin rahulik, kuigi endal käed värisesid. Inimesed vaatasid, muigasid. Mina sain natukenegi õhku," ei mõista hättasattunu, et tõesti abi osutas ainult üks paljudest.

Seotud lood:

"Samuti meenub, et vanaproua pistis mulle kommi suhu ja andis validoli. Sealjuures küsis mitmeid kordi, kuidas mul on! Ma olin šokis! Silme eest käis terve elu läbi ja mõtted olid ainult lapse peal. Tema ju nägi seda kõike pealt. Mind hämmastas lihtsalt inimeste ükskõiksus. Nad nägid,et minu kõrval on 5-aastane laps, kuid siiski ei huvitanud tekkinud olukord kedagi. Vanatädike aga reageeris ruttu ja abistas kohe. Tema oli ainuke, kes mind sel hetkel märkas ja Tema oli minu kaitseingel sel hetkel. Ma olen talle oma elu võlgu," ei suuda naine oma õnne tänada.

"Koju jõudes ma lihtsalt nutsin. Ma olen tänulik, et just Tema sel hetkel seal bussipeatuses oli. Kui teda poleks olnud, siis ma oleksingi jäänud sinna köhima ja lõpuks ka pildi eest kaotanud. Kurb on ainult, et inimesed on nii julmad ja ükskõiksed. Palun märgake enda ümber abivajajaid rohkem. Iial ei või teada, mil see Teid ennast võib tabada," paneb naine kaaskodanike südamele.