Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

“Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune...

 (158)
“Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune...
Reuters/Scanpix

Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab iseeneslikult aja jooksul kogetud halvad sündmused, vähendab emotsiooni ja mälujälge, mille tekitasid meile ebameeldivad asjaolud ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.

Mälu vingerpussid

Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva kustutamisega.

On ju teada, kuidas vägistatu teinekord "ei mäleta" sündmusest midagi, või Stockholmi sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele, võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut - "tegelikult oli ta tore poiss, eks temalgi oli pere, ta oli selleks sunnitud, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud..."

Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud inimestel on selle sündroomi tunnused välja arenenud - kes ellu jäid, laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

Meie käime tipp tipp tipp...

Kukeaabitsast võis nõukogude laps õppida luuletust - meie käime tipp tipp tipp, igal ühel käes on lipp, eemalt paistab tornitipp, kus on just see sama lipp. Lipu värvi luuletuses siiski ei täpsustatud, tollel ajal andis see väike, kuid tähendusrikas seik lootust...

Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, aga "õige" lipu peitsid keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja!)

Süda aga laulab endiselt, kui saab lastele rääkida "heast nõukogude ajast" (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui “me” laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.

Kaks nostalgiat toetavat asjaolu

Nõukanostalgiat (milline hellitusnimi!) toetavad tegelikult vähemalt kaks asja - inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund.

Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vabaturumajandusliku igapäevaelu üks tavalisi episoode - tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konverteerida - tekkis “respekt”, “feim”, “sull” ja paljud vähemvõimekamad hakkasid kadestama.

Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda "staaristaatust", mida pakkus kadestamisväärne töö defitsiitse kauba jaotusvõrgus.

Viisteist minutit kuulsust

Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt - viieteistkümneks minutiks. Järgmised Dressi-Taivod, Nõia-Antsud ja Tavalise-Elu-Triinud tõukavad su pjedestaalilt.

“Nõuka ajal” aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt jõuluvanana - ja seda lausa keset suve! :=)

Elu mõttest

Teine aspekt - tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu riiklikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. “Laksu all” tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõukogude tegelikkuses “laksu alt” kaineneda ei olnud soovitav - pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata: kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb? Kui 1980. aastate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes.

Joomist loomulikul ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid “kahtlaseid” iseseisvusdeklaratsioone jms.

Ja hea, et hakati - tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võis juua nii palju, kui ise tahab.
Paljud staažikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini.

Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb.

Eks ole neil õiguski niimoodi arvata, saame aru ja püüame neid paljukannatanud inimesi mõista.